kunst pole elu

Täna hommikul ma tõusin veidi varem. Sõin mannaputru ja ühe singivõiileiva ja ühe pasteedivõileiva, mis olid mõlemad tegelikult saiad. Koolikott tuleb täna raske, aga see mind ei heiduta. Natuke soojemalt panen end riidesse, sest juba ei tea mis see ilm on. Aga see meid ei heiduta, meie saame tänase päeva ja kogu nädalaga hakkama. Me oleme asjalikud ja vaprad ja kui isegi sobib, siis veidi rõõmsameelsed.

Maastikul hakkavad suured värvide võitlused. Oleks linnas rohkem puid, kaoks kogu asfalt. Puulehed remondivad sopa ära ja viivad meid jalgupidi päris algusesse tagasi. Kes ei karda minna, see saab lisaks värvilistele muinasjuttudele ka õunakoti kaasa. Õuntest tehakse kooki ja inimesed jätkavad oma elu juba järgmistel päevadel.