kunst pole elu

Ei tea arvata palju võib olla rekord, et mitu korda järjest olen oma arvutis ühte lugu kuulanud. Muusikal on mind väga kerge lummata, sest olen elus väga vähe muusikat kuulanud. Ma ei oska arvustada ja seda kõrvale heita, mis mind liigutab.

Muusikat kuulates muutun ma tundlikuks. Kui olen üksi kooli raamatukogus ja löön järjest käega ripplampide nöörlüliteid õõdsuma ja siis ühest raamatukogu otsast jälgin kuidas need nöörid ebasünkroonselt kõiguvad...et siis ma vaatan pidevalt kella, et mitu korda ma jõuan veel loo läbi kuulata. Peaaegu alati pean siis kuhugi kiirustama ja võtan siis oma loo endaga kaasa ja olen maailma vastu oma tundlikusega kaitstud.

Või siis õhtul kodus. Saaks ainult arvuti taha istuma ja loo mängima ja mõtted peas jooksma...siis hakkab arvuti ekraanil paremal all nurgas olev kell tegema ajahüppeid ja siis olen pärast enda peale pahane, sest tahtsin vara magama minna.

Ma olen õnnelik inimene, et olen avastanud muusika. Mul on vaja veel palju ära kuulata.

Inimesed ütlevad, et muusika on elementaarne. On jah.