20050926
TALVEKS ÕHKU
Otsustasin seekord maal ära käia bussiga. Mitte sellepärast, et ma nagu kardaks halba ilma, et ei julge rattaga võtta Valga-Kaagjärve vahelist distantsi. Lihtsalt transpordi ajakulu on bussiga väiksem ja nädalavahetuse kiirvisiidiks maale on buss paslikum. Äratuskell võttis mind 5.45 unest välja. Unes ma nägin kuidas Andres Keil imestas selle üle, et ma raseerin peopesadest karvu ja Uku Uusberg mängis vana kollase sissetossava Ikarus bussi tagumises ukseaugus koos väikevenna ja veel ühe poisiga täringumängu.
Buss väljus bussijaamast kell 7.00. Inimesi oli palju ja kõik inimesed on eesti bussides kuidagi nii tasased ja ohutud peale seda kui olen sõitnud Venemaa sees punktist A punkti B kaugliinibussiga. Lugesin bussis ja midagi tähelepanuväärset ei juhtunud peale selle, et buss eksis Karksi-Nuia linnas ära tänu arvukatele teeremontidele. Valgas käisin turul ja Säästukas. Ostsin sinki ja leiba ja saia ja keefiri ja piima ja merevaiku ja rõõskoort ja kohuksest ja kommi. Jalutasin bussijaama. Ostsin kassast kaks piletit. Valgast Kaagjärve kella 12.10ks ostsin täispileti, sest väikeste kohtade bussiliiklust tuleb suurlinna inimesel toetada. Aga pühapäeva õhtuks kella kuueks Valga-Tallinn liinile ostsin üliõpilassoodustusega pileti, sest põhimõtteliselt olen ma endiselt kahes ülikoolis hingekirjas. Kahe ülikooli eest kaks korda hinnast alla ei saa, aga ka 30% allahindlust üha tõusvate bensiinihindade tõttu on suur asi. Ilm on ilus siin Valga bussijaama ees pingil istudes. Kell on 11.53. Ma sain Kaagjärve bussi peale istekoha nr 8, pileti peal on see kirjas. Ma ei usu, et ma tegelikult istun, sest nendes väikestes bussides istuvad vanad inimesed. (Mõned kutsuvad vanu inimesi seenteks või ubadeks, aga mina seda ei tee.) Täna on laupäev ja laupäev on teadagi mis päev. Turupäev.
Kusjuures mu mõningane kahtlus osutus tõeks. Nüüd ei ole enam neid väikesi busse, nüd on pikad bussid paljude kohtadega ja kõik inimesed saavad istuma. Aga vanu on tõesi palju, tädikestel on rätikud peas ja nad räägivad omavahel kurkidest.
*
Kusjuures kui ma nüüd kõigele sellele tagasi vaatan, siis oli siiski kaks inimest, kes seisid püsti. Üks mees, kes seisis sellepärast, et tahtis tädikeste juures dzentelmenina keskustelust osa võtta ning üks poiss, kes seisis sellepärast, et talle meeldis kallistada bussipeldiku pealmist pinda. Jõudsin maale ja vanaema oli õnnelik, et ma leiba tõin. Vanaema oli praadinud kartuleid ja teinud kohupiimakooki ja ülimaitsvat pirnikisselli. Korraks pärast sööki lamasin, kõige rohkem kümme minutit. Siis asusin tegutsema. Algul tõin vanaemale kasvuhoonest selleri pealsed ja juured tuppa. Vanaema ütles, et ta paneb need linnas supi sisse. Ja siis asusin peategevuse juurde – ÕUNAD. Vedasin heinaküünist välja raudkolaka-aiaredeli ja seadsin sammud aia kaugemasse otsa noorte õunapuude manu. Korjasin õuni nii, et sain kaela valusaks ja kõhu õuntest ilusti täis. Suure korvi ja plastmasspangega viisin õunu keldri ja saunaesikusse, algul tegelesin veel õunte linnavedamise otstarbeks pappkastide kastiks teipimisega ja läksin isegi veidi närvi, sest minu arust pole mingit mõtet leiutada kasti, millel on viis külge. Keldri läksid need õunad, mis jäävad talvituma, saunaesiku õunad reisivad järgmine nädal pealinna. Õhtul veidi vaatasin televiisorit ja vanema ütles, et sa kodus nagunii ei vaata ja selles suhtes on tal õigus. Telekast näitas, et Kreeka ja Prantsusmaa mängisid korvpalli ja et „Tähed muusikas“ oli ilusad tüdrukud ja mukitud poisid. Aga juba üheksa ajal ronisin koos oma kahe maanotsuga voodisse ja röhitsedes me uinusimegi.
Täna, pühapäeva hommikul, tõusin üheksast. Maal ma magan alati hästi. Vanaema tegi hommikuks makarone, sest ta ütles, et ema teeb alati Tallinnas pühapäeva hommikuti häid makarone. Selles suhtes vanaema eksis. Ema teeb laupäeviti häid makarone, pühapäeviti teeb ta pannkooke. Mu vanaema rääkis söögi kõrvale igasugu toredaid jutte. Tal on uskumatu oskus ühes lauses kirjuda inimest maapõhjas ja samas lauses sedasama inimest ülistada ka taevani ja teha seda kõike absoluutselt tõetruult. Igatahes peale sööki saagisin vetsupoti punnvalvaja ülemisest otsast ühe tüki ära, et saaks asi korralikult funktsioneerida. Seda on raske teile täpsemalt seletada, mis vetsusüsteemsüsteem meil täpsemalt maal on, aga igatahes on nüüd kõik parem kui kunagi varem. Siis tõin hekist välja ühe mahalangenud paplioksa ja tükeldasin ära ja siis jätkasin oma õuntekampaaniat ja järjest avastasin järjest maitsvamate õuntega puid. Ja siis ikka sõin ka õunu, kuigi eriti enam ei tahtnud. Panin veel keldri akna ette heinatuusti ja laudu. Veel tõin vanaemale tuppa ahjupuid, pliidipuid, vett ja hagu ja viisin solgipangid välja. Vanaema oli praadinud mune, kõrvale manustasin seda ainust ja õiget hapupiima. Koos kama ja suhkruga. Kohalik buss tuli 17.15 ja nüüd kohe väljub Valgast pealinna buss, mis on venelastest kutsekooli õpilasi täis.
Järgmine nädalavahetus toob tädi vanaema linna. Kohtumiseni kevadel.
NB! Palju on maha jäetud toonekurgede pesi.
Buss väljus bussijaamast kell 7.00. Inimesi oli palju ja kõik inimesed on eesti bussides kuidagi nii tasased ja ohutud peale seda kui olen sõitnud Venemaa sees punktist A punkti B kaugliinibussiga. Lugesin bussis ja midagi tähelepanuväärset ei juhtunud peale selle, et buss eksis Karksi-Nuia linnas ära tänu arvukatele teeremontidele. Valgas käisin turul ja Säästukas. Ostsin sinki ja leiba ja saia ja keefiri ja piima ja merevaiku ja rõõskoort ja kohuksest ja kommi. Jalutasin bussijaama. Ostsin kassast kaks piletit. Valgast Kaagjärve kella 12.10ks ostsin täispileti, sest väikeste kohtade bussiliiklust tuleb suurlinna inimesel toetada. Aga pühapäeva õhtuks kella kuueks Valga-Tallinn liinile ostsin üliõpilassoodustusega pileti, sest põhimõtteliselt olen ma endiselt kahes ülikoolis hingekirjas. Kahe ülikooli eest kaks korda hinnast alla ei saa, aga ka 30% allahindlust üha tõusvate bensiinihindade tõttu on suur asi. Ilm on ilus siin Valga bussijaama ees pingil istudes. Kell on 11.53. Ma sain Kaagjärve bussi peale istekoha nr 8, pileti peal on see kirjas. Ma ei usu, et ma tegelikult istun, sest nendes väikestes bussides istuvad vanad inimesed. (Mõned kutsuvad vanu inimesi seenteks või ubadeks, aga mina seda ei tee.) Täna on laupäev ja laupäev on teadagi mis päev. Turupäev.
Kusjuures mu mõningane kahtlus osutus tõeks. Nüüd ei ole enam neid väikesi busse, nüd on pikad bussid paljude kohtadega ja kõik inimesed saavad istuma. Aga vanu on tõesi palju, tädikestel on rätikud peas ja nad räägivad omavahel kurkidest.
*
Kusjuures kui ma nüüd kõigele sellele tagasi vaatan, siis oli siiski kaks inimest, kes seisid püsti. Üks mees, kes seisis sellepärast, et tahtis tädikeste juures dzentelmenina keskustelust osa võtta ning üks poiss, kes seisis sellepärast, et talle meeldis kallistada bussipeldiku pealmist pinda. Jõudsin maale ja vanaema oli õnnelik, et ma leiba tõin. Vanaema oli praadinud kartuleid ja teinud kohupiimakooki ja ülimaitsvat pirnikisselli. Korraks pärast sööki lamasin, kõige rohkem kümme minutit. Siis asusin tegutsema. Algul tõin vanaemale kasvuhoonest selleri pealsed ja juured tuppa. Vanaema ütles, et ta paneb need linnas supi sisse. Ja siis asusin peategevuse juurde – ÕUNAD. Vedasin heinaküünist välja raudkolaka-aiaredeli ja seadsin sammud aia kaugemasse otsa noorte õunapuude manu. Korjasin õuni nii, et sain kaela valusaks ja kõhu õuntest ilusti täis. Suure korvi ja plastmasspangega viisin õunu keldri ja saunaesikusse, algul tegelesin veel õunte linnavedamise otstarbeks pappkastide kastiks teipimisega ja läksin isegi veidi närvi, sest minu arust pole mingit mõtet leiutada kasti, millel on viis külge. Keldri läksid need õunad, mis jäävad talvituma, saunaesiku õunad reisivad järgmine nädal pealinna. Õhtul veidi vaatasin televiisorit ja vanema ütles, et sa kodus nagunii ei vaata ja selles suhtes on tal õigus. Telekast näitas, et Kreeka ja Prantsusmaa mängisid korvpalli ja et „Tähed muusikas“ oli ilusad tüdrukud ja mukitud poisid. Aga juba üheksa ajal ronisin koos oma kahe maanotsuga voodisse ja röhitsedes me uinusimegi.
Täna, pühapäeva hommikul, tõusin üheksast. Maal ma magan alati hästi. Vanaema tegi hommikuks makarone, sest ta ütles, et ema teeb alati Tallinnas pühapäeva hommikuti häid makarone. Selles suhtes vanaema eksis. Ema teeb laupäeviti häid makarone, pühapäeviti teeb ta pannkooke. Mu vanaema rääkis söögi kõrvale igasugu toredaid jutte. Tal on uskumatu oskus ühes lauses kirjuda inimest maapõhjas ja samas lauses sedasama inimest ülistada ka taevani ja teha seda kõike absoluutselt tõetruult. Igatahes peale sööki saagisin vetsupoti punnvalvaja ülemisest otsast ühe tüki ära, et saaks asi korralikult funktsioneerida. Seda on raske teile täpsemalt seletada, mis vetsusüsteemsüsteem meil täpsemalt maal on, aga igatahes on nüüd kõik parem kui kunagi varem. Siis tõin hekist välja ühe mahalangenud paplioksa ja tükeldasin ära ja siis jätkasin oma õuntekampaaniat ja järjest avastasin järjest maitsvamate õuntega puid. Ja siis ikka sõin ka õunu, kuigi eriti enam ei tahtnud. Panin veel keldri akna ette heinatuusti ja laudu. Veel tõin vanaemale tuppa ahjupuid, pliidipuid, vett ja hagu ja viisin solgipangid välja. Vanaema oli praadinud mune, kõrvale manustasin seda ainust ja õiget hapupiima. Koos kama ja suhkruga. Kohalik buss tuli 17.15 ja nüüd kohe väljub Valgast pealinna buss, mis on venelastest kutsekooli õpilasi täis.
Järgmine nädalavahetus toob tädi vanaema linna. Kohtumiseni kevadel.
NB! Palju on maha jäetud toonekurgede pesi.
# posted by Mart : 01:02
