kunst pole elu

"Tüüpiline sina!" ohkas, muigas ja iroonitses Agnes mulle vastuseks üheaegselt.

Inimesed söövad õunu. Inimesed vaidlevad õunasortide üle ja pärast õunte söömist salaja peeretavad. Aga kõik annavad endale andeks, sest tänavu süüakse Eesti õunu. Ma tahaksin juba teada, kas need pirnid, mis maal selle väikese pirnipuu otsas on, et kas need pirnid on Eesti pirni maitsega. Ma ei tea tegelikult päris täpselt, mis maitsega on Eesti pirnid, aga ma arvan, et ma tunnen selle maitse ära.

Ma õpin tõlketeooriat ja prantsuse keelt. Ma kardan, et kui ma kunagi tõlkima hakkaksingi, siis meeldiks mulle oma mõtteid teiste omade pähe maha äritseda ja prantsuse keel sobib suhu ilusatele tütarlastele.

Eile õhtul nägin palju toredaid vanu inimesi. Nad on kõik noored ja toredad. "Vanad" tähendab seda, et nad on minu pähe talletunud mõni aeg tagasi. Elu läheb seal edasi, kuhu jäävad maha meie tükid. Vist on kena elus jätta maha palju tükke. Psühholoogiarebased ristiti ära Von Krahli baaris.

Ma rääkisin Agnesele ühest tegelasest, kes võiks hakata eksisteerima ja ma iseloomustasin teda lausega: "Ta peab inimestega suhtlema, aga ta ei viitsi."