kunst pole elu

Keegi kutsub ja siis sa lähed. Kui ei kutsutaks, siis ei läheks ka. Läheks hoopis koju. Läheks koju ja paneks ukse lukku ja sööks eilseid pelmeene ja kui neist jääks väheks, siis sööks veel ka eelmise nädala purgisuppi.

Aga keegi kutsub ja täna ma jõuan koju hoopis hiljem. Siis on võib-olla ema juba kodus ja saab tänast toitu.

Teen täna päev läbi teistega koos midagi ja mõtlen vähem. Ja kui siis õhtul voodis mõtlen, siis mõtlen seda, et hea oli, et läksin. Teistmoodi ettearvamatu päev oli.

Eile ma läksin ka ja ostsin Stockmanni viienda korruse kohvikust kahekümne krooni eest maailma kõige halvemat kakaod. Ja pärast seda läksin bussijaama ja lehvitasin Tallinn-Tartu bussile. Ja pärast seda tegigi ema kodus pelmeene.

Ma arvan, et ma homme lähen ka. Vähemalt natukeseks ajaks. Kui hetk tuleb kätte, siis saab ju koju minna.

*

Ma nägin täna unes, et olin putukatõrje meeskonna liige. Kardeti, et maailma vallutavad väikesed putukad, kes levitavad surmavat viirust. Ja oli juba öö ja me suundusime öises linnas ühte söögikohta kontrollima, et ega seal ei ole neid pahasid putukaid. Aga samal ajal sõitis söögikoha juurde buss, kust tulid välja Eesti jalgpallikoondise mängijad. Treener Jelle Goes sai vihaseks, et tema mehed ei saa rahus süüa. Aga polnud midagi parata, sest meil olid sõjaväelaste riided seljas ja putukate tõrjumine oli riiklikul tasemel käsk. Ja siis ma läksin koos ühe kogenud putukatõrjujaga söögikoha vetsu parasiite otsima ning Raio Piiroja ja Andrei Stepanov parasjagu kasutasi pissuaare. Alguses paistis vetsus kõik korras olevat, aga siis see kogenud tõrjuja näitas mulle luubiga põrandat ja kõik kohad olid väikeseid kurjategijaid täis. Me puistasime põranda happega üle ja jalgpallurid hiilisid vetsust välja.