20051025
IVANOV
Oma süžeelt on Tšehhovi „Ivanov” suhteliselt lihtne näidend. Lõpplahendus oli etteaimatav kolmandiku peal. Peategelase ümber sagivad pidevalt inimesed, kellest keegi Ivanovit ei liiguta. Ivanovile ei lähe teda ümbritsevad inimesed korda.
See näidend oli minu jaoks huvitav just sellepärast, et pakkus võimaluse peategelasega tugevalt samastuda. Üks võimalus elu jälgimiseks on veendumus, et tegelikult ei lähe mulle miski korda. Ma arvan, et igas inimeses on olemas kübeke vaatevinklit, mis vaikselt sosistab, et meie elu on paratamatu igav kulgemine ja et meil endil pole tegelikult võimalik sündmuste käiku sekkuda. Muidugi võib ka meid endid süüdistada selles, et me ei oska „paratamatusse kulgemisse” intensiivselt sekkuda. Inimesed on lojud ja sellepärast jääb meie elus palju juhtumata. Ivanov on inimene, kes on ette alistunud saatusele ja siis vaikselt torkides üritab midagi muuta. Aga elus ei saa vaikselt torkida, sest muidu torgib elu sind kõvasti. Ivanov on sümpaatne ja äärmiselt ebasümpaatne mees samaaegselt. Näidendit lugedes muutusin Ivanovi saamatuse pärast närviliseks, tahtsin talle sosistada: „Mees tee midagi, tee midagi päriselt, muidu sööb elus su ära...”. Rutiin on see, mis võib meid iga hetk püüda enda võrku. Inimestel on kalduvus saada silmaklappidega hobusteks, kellele küll ei meeldi iga päev ühel ja samal ringrajal gallopeerida, kuid ometi nad lähevad täpselt samamoodi igal hommikul trenni, et harjutada ringrajal jooksmist ilma tähelepanuväärsete sündmusteta. Ja kui esinebki mõni sündmus, näiteks hulkuv kass satub hipodroomile või kuskilt kostub plahvatus, siis see ununeb hobusel ruttu, sest kõige tähtsam on ikkagi pidev harjutamine.
Ma ei mäleta, kust ma seda sõnakõlksu esimest korda kuulsin, aga keegi kunagi kuskil kellelegi ütles moka otsast: „Naistele meeldivad ükskõiksed mehed.” Mulle jäi see mõte meelde ja rääkisin seda tüdrukutele edasi. Keegi ei olnud minuga nõus. Nüüd veidi vanemana saan ma aru, et tegelikult ei osanud ma seda lauset õigesti mõista. Naistele kindlasti ei meeldi mehed, kes on mühakad ja absoluutselt ei näita õrnema soo vastu välja oma hoolitsevat poolt. Aga naisi tõmbavad mehed, kellele saab kaasa tunda ja kes justkui vajavad hoolitsust. Kui keegi üldse on kahetusväärsete sündmuste põhjustaja selles näidendis, siis on see Ivanov ja ometi on naised tema järele hullud, kuigi ta ise ei näita ei Anna Petrovna ega Saša suhtes üles sügavamat huvi. Ükskõiksus naiste vastu ja samas nende alatine tähelepanu on Ivanovi ja „Kajaka“ Trigorini ühine omadus. Mõni mees poeb nahast välja, et saada tähelepanu, teine jälle ei tee midagi ja saab enda arust kaela vaeva. Tšehhov oskab oma näidendites kujutada meeste ja naiste tõmbuvaid ja tõukuvaid paratamatuid instinkte, mida pole mõistusega võimalik suunata ega mõlemapoolse konstruktiivse põhjendusega lahti seletada. Kõik toimub täpselt nagu elus ja see, mis toimub lisab värvi nii elule kui Tšehhovi näidenditele. Saša kuulutab: „Mida rohkem vaeva, seda parem armastus!“
Tegelikult ma ei saanud päris täpselt aru, mis Ivanovit elus üldse huvitab ja see on päris jube. Ma arvan, et siis kui enam mitte miski ei huvita ja mitte miski ei liiguta, et siis ongi lõpp. Tihti esineb inimesel olukordi, kus keegi teda ei kuula ja tuleb ette arusaamatusi, aga et see kestab aastaid ja et eemalolek ainult süveneb, siis tundub et enesetapp või vaimuhaigla on ainukesed võimalused. Elu on karm ja kes jalgu jääb, see kaotab. Mida pehmem inimene, seda vähem tohib ta komistada. Ivanov on päris hellik ja tema koperdab senikaua kui kukub põlved ja näo veriseks ja lõpuks sõidab elu temast teerulliga üle.
Peale Ivanovi on näidendis veel üks karakter, kes mind ärritab ja kelles ma tunnen ära kübeke iseennast. See on arst Lvov. Ka minul on sees soov, et kõik inimesed oleksid alati ausad ja siirad. Elu peab olema lihtne ja otsekohene. Ma ei salli vusserdamist, vassimist ja ümber nurga kõnelemist. Aga mina ei ole üdini hea ja ma saan sellest aru. Mina ei ole ideaalne inimene, kes võiks ennast seada „õigesti elamise“ prototüübiks. Minu arust Lvov arvab, et tema veidi on. Elus pole mõtet teisi inimesi pidevalt sõnadega õpetada, parem on olla neile vaikiv kaaslane, kellest nad ise leiavad õppematerjali. Iga inimene peaks olema vahel nii halb ja silmakirjalik kui ta vähegi suudab, sest siis tuleb esile ka kõik temas peituv headus. Me ei saa teisi õpetada elu ideliseerimisega vaid me saame elada ise nii nagu vajab meie südametunnistus ja nagu me ise südamest vajalikuks peame. Võib-olla on arstidel õigus teisi õpetada ja võib-olla psühholoogid võivad üldse teisi inimesi sõimata ja arvustada, aga me ei jõua nii kuhugi. Lvov ka ei jõua ja see on talle paras. Idealistid on „roosad“, kes tihti tegelikku ellu ei oska süüvida.
Selles näidendis on kolm lustliku meest: Lebedev, Šabelski ja Borkin. Nemad justkui oskaks elu nautida, kuigi neil on pidevalt omad hädad, näiteks Šabelski soovib müstilisse Pariisi ja Lebedev on oma püksid naise Zinaida Savvišna jalga naelutanud. Aga mulle tundub, et nemad kolmekesi on tegelased, kelle jaoks elu on lustlik mäng. Ivanoviga võrreldes õhkavad nad elujaatavat suhtumist, pisut isegi koomilise alatooniga vembutamist. Šabelski tahetakse panna mehele Babakinale ja päris täpselt ei saagi aru, et kas on tegemist tõsise kavatsusega või pideva seltskondliku lõõpimisega, et elu oleks huvitav. Selliseid inimesi on ka päris ellu vaja nagu need kolm, sest alati ei tule pidev sügav eneseanalüüs kasuks, tihti piisab sellest kui tegutseda ja tunda end elava elu osana. Veidi koomiline oli minu jaoks siiski ka just Lebedevi ja Zinaida Savvišna suhe - saamatu mees kardab oma ihnet naist. Mees ei suuda oma sõna maksma panna ja ei kärata kunagi: „Ärme see aasta tee tikrimoosi!“ Ma tean, et tegelikult juhivad naised elu, aga võiks ju jätta „tugevamale soole“ illusiooni, et nad on tõesti asendamatud. Mehi ja naisi on igasuguseid ja esineb seinast-seina suhteid, Lebedevi ja Zinaida Savvišna veidi plakatlikult kujutatud suhe jääb meelde ja paneb mõtisklema maailma üle, kus soorollide pidev defineerimine tundub olevat liigagi aktuaalne teema.
Iga näidendi lugemise puhul on tegu suhtumisega. Suhtumisest koorub välja suhe. Kindlasti suhtub meie kursus pärast põhjalikku Tšehhovi loenguseeriat tema näidenditesse teisiti. Me tunneme, et me teame rohkem kui inimene, kes võtab ilma eelteadmisteta mõne Tšehhovi viiest maailmakuulsast näidendist lugemiseks ette. Ma ei tea, kas me tegelikult teame Tšehhovi tegelaskonnast ja inimsuhete rägastikust midagi või kas meil on õigust võtta mingi positsioon enne näidendi lugema asumist, aga kindlasti tuli Tšehhovi loenguseeria meile kõigile kasuks, sest see tekitas mõtteid ja pani analüüsima nii loetud näidendeid kui elu. Teatripraktik, kellel puudub analüüsioskus võib teha ainult pilanalja või saada akrobaatiliste elementide dublandiks.
Tšehhovi näidendid on lõpetatud, nad on terviklikud kunstiteosed. Minu arust pole Tšehhovit mõtet lõhkuda, sest tekstis on juba kõik olemas. Mõnes mõttes on see Pepelajevi lihtne reklaamitrikk, et ta lavastab kineeilist tantsu Tšehhovi näidendite põhjal. Tantsul ja performance´il on Tšehhovi tegelastega vähe pistmist. Kõike võib teha igat moodi, lihtsalt kas kõigel on mõtet. Ma ei ole näinud ühtegi korraliku Tšehhovi lavastust. Küll aga meeldib mulle Tšehhovit lugeda, tema näidendite kompositsioonist kui ka psühholoogilisest mitmetasandlikusest on algajal näitekirjanikul palju õppida.
See näidend oli minu jaoks huvitav just sellepärast, et pakkus võimaluse peategelasega tugevalt samastuda. Üks võimalus elu jälgimiseks on veendumus, et tegelikult ei lähe mulle miski korda. Ma arvan, et igas inimeses on olemas kübeke vaatevinklit, mis vaikselt sosistab, et meie elu on paratamatu igav kulgemine ja et meil endil pole tegelikult võimalik sündmuste käiku sekkuda. Muidugi võib ka meid endid süüdistada selles, et me ei oska „paratamatusse kulgemisse” intensiivselt sekkuda. Inimesed on lojud ja sellepärast jääb meie elus palju juhtumata. Ivanov on inimene, kes on ette alistunud saatusele ja siis vaikselt torkides üritab midagi muuta. Aga elus ei saa vaikselt torkida, sest muidu torgib elu sind kõvasti. Ivanov on sümpaatne ja äärmiselt ebasümpaatne mees samaaegselt. Näidendit lugedes muutusin Ivanovi saamatuse pärast närviliseks, tahtsin talle sosistada: „Mees tee midagi, tee midagi päriselt, muidu sööb elus su ära...”. Rutiin on see, mis võib meid iga hetk püüda enda võrku. Inimestel on kalduvus saada silmaklappidega hobusteks, kellele küll ei meeldi iga päev ühel ja samal ringrajal gallopeerida, kuid ometi nad lähevad täpselt samamoodi igal hommikul trenni, et harjutada ringrajal jooksmist ilma tähelepanuväärsete sündmusteta. Ja kui esinebki mõni sündmus, näiteks hulkuv kass satub hipodroomile või kuskilt kostub plahvatus, siis see ununeb hobusel ruttu, sest kõige tähtsam on ikkagi pidev harjutamine.
Ma ei mäleta, kust ma seda sõnakõlksu esimest korda kuulsin, aga keegi kunagi kuskil kellelegi ütles moka otsast: „Naistele meeldivad ükskõiksed mehed.” Mulle jäi see mõte meelde ja rääkisin seda tüdrukutele edasi. Keegi ei olnud minuga nõus. Nüüd veidi vanemana saan ma aru, et tegelikult ei osanud ma seda lauset õigesti mõista. Naistele kindlasti ei meeldi mehed, kes on mühakad ja absoluutselt ei näita õrnema soo vastu välja oma hoolitsevat poolt. Aga naisi tõmbavad mehed, kellele saab kaasa tunda ja kes justkui vajavad hoolitsust. Kui keegi üldse on kahetusväärsete sündmuste põhjustaja selles näidendis, siis on see Ivanov ja ometi on naised tema järele hullud, kuigi ta ise ei näita ei Anna Petrovna ega Saša suhtes üles sügavamat huvi. Ükskõiksus naiste vastu ja samas nende alatine tähelepanu on Ivanovi ja „Kajaka“ Trigorini ühine omadus. Mõni mees poeb nahast välja, et saada tähelepanu, teine jälle ei tee midagi ja saab enda arust kaela vaeva. Tšehhov oskab oma näidendites kujutada meeste ja naiste tõmbuvaid ja tõukuvaid paratamatuid instinkte, mida pole mõistusega võimalik suunata ega mõlemapoolse konstruktiivse põhjendusega lahti seletada. Kõik toimub täpselt nagu elus ja see, mis toimub lisab värvi nii elule kui Tšehhovi näidenditele. Saša kuulutab: „Mida rohkem vaeva, seda parem armastus!“
Tegelikult ma ei saanud päris täpselt aru, mis Ivanovit elus üldse huvitab ja see on päris jube. Ma arvan, et siis kui enam mitte miski ei huvita ja mitte miski ei liiguta, et siis ongi lõpp. Tihti esineb inimesel olukordi, kus keegi teda ei kuula ja tuleb ette arusaamatusi, aga et see kestab aastaid ja et eemalolek ainult süveneb, siis tundub et enesetapp või vaimuhaigla on ainukesed võimalused. Elu on karm ja kes jalgu jääb, see kaotab. Mida pehmem inimene, seda vähem tohib ta komistada. Ivanov on päris hellik ja tema koperdab senikaua kui kukub põlved ja näo veriseks ja lõpuks sõidab elu temast teerulliga üle.
Peale Ivanovi on näidendis veel üks karakter, kes mind ärritab ja kelles ma tunnen ära kübeke iseennast. See on arst Lvov. Ka minul on sees soov, et kõik inimesed oleksid alati ausad ja siirad. Elu peab olema lihtne ja otsekohene. Ma ei salli vusserdamist, vassimist ja ümber nurga kõnelemist. Aga mina ei ole üdini hea ja ma saan sellest aru. Mina ei ole ideaalne inimene, kes võiks ennast seada „õigesti elamise“ prototüübiks. Minu arust Lvov arvab, et tema veidi on. Elus pole mõtet teisi inimesi pidevalt sõnadega õpetada, parem on olla neile vaikiv kaaslane, kellest nad ise leiavad õppematerjali. Iga inimene peaks olema vahel nii halb ja silmakirjalik kui ta vähegi suudab, sest siis tuleb esile ka kõik temas peituv headus. Me ei saa teisi õpetada elu ideliseerimisega vaid me saame elada ise nii nagu vajab meie südametunnistus ja nagu me ise südamest vajalikuks peame. Võib-olla on arstidel õigus teisi õpetada ja võib-olla psühholoogid võivad üldse teisi inimesi sõimata ja arvustada, aga me ei jõua nii kuhugi. Lvov ka ei jõua ja see on talle paras. Idealistid on „roosad“, kes tihti tegelikku ellu ei oska süüvida.
Selles näidendis on kolm lustliku meest: Lebedev, Šabelski ja Borkin. Nemad justkui oskaks elu nautida, kuigi neil on pidevalt omad hädad, näiteks Šabelski soovib müstilisse Pariisi ja Lebedev on oma püksid naise Zinaida Savvišna jalga naelutanud. Aga mulle tundub, et nemad kolmekesi on tegelased, kelle jaoks elu on lustlik mäng. Ivanoviga võrreldes õhkavad nad elujaatavat suhtumist, pisut isegi koomilise alatooniga vembutamist. Šabelski tahetakse panna mehele Babakinale ja päris täpselt ei saagi aru, et kas on tegemist tõsise kavatsusega või pideva seltskondliku lõõpimisega, et elu oleks huvitav. Selliseid inimesi on ka päris ellu vaja nagu need kolm, sest alati ei tule pidev sügav eneseanalüüs kasuks, tihti piisab sellest kui tegutseda ja tunda end elava elu osana. Veidi koomiline oli minu jaoks siiski ka just Lebedevi ja Zinaida Savvišna suhe - saamatu mees kardab oma ihnet naist. Mees ei suuda oma sõna maksma panna ja ei kärata kunagi: „Ärme see aasta tee tikrimoosi!“ Ma tean, et tegelikult juhivad naised elu, aga võiks ju jätta „tugevamale soole“ illusiooni, et nad on tõesti asendamatud. Mehi ja naisi on igasuguseid ja esineb seinast-seina suhteid, Lebedevi ja Zinaida Savvišna veidi plakatlikult kujutatud suhe jääb meelde ja paneb mõtisklema maailma üle, kus soorollide pidev defineerimine tundub olevat liigagi aktuaalne teema.
Iga näidendi lugemise puhul on tegu suhtumisega. Suhtumisest koorub välja suhe. Kindlasti suhtub meie kursus pärast põhjalikku Tšehhovi loenguseeriat tema näidenditesse teisiti. Me tunneme, et me teame rohkem kui inimene, kes võtab ilma eelteadmisteta mõne Tšehhovi viiest maailmakuulsast näidendist lugemiseks ette. Ma ei tea, kas me tegelikult teame Tšehhovi tegelaskonnast ja inimsuhete rägastikust midagi või kas meil on õigust võtta mingi positsioon enne näidendi lugema asumist, aga kindlasti tuli Tšehhovi loenguseeria meile kõigile kasuks, sest see tekitas mõtteid ja pani analüüsima nii loetud näidendeid kui elu. Teatripraktik, kellel puudub analüüsioskus võib teha ainult pilanalja või saada akrobaatiliste elementide dublandiks.
Tšehhovi näidendid on lõpetatud, nad on terviklikud kunstiteosed. Minu arust pole Tšehhovit mõtet lõhkuda, sest tekstis on juba kõik olemas. Mõnes mõttes on see Pepelajevi lihtne reklaamitrikk, et ta lavastab kineeilist tantsu Tšehhovi näidendite põhjal. Tantsul ja performance´il on Tšehhovi tegelastega vähe pistmist. Kõike võib teha igat moodi, lihtsalt kas kõigel on mõtet. Ma ei ole näinud ühtegi korraliku Tšehhovi lavastust. Küll aga meeldib mulle Tšehhovit lugeda, tema näidendite kompositsioonist kui ka psühholoogilisest mitmetasandlikusest on algajal näitekirjanikul palju õppida.
# posted by Mart : 07:53
Comments:
<< Home
Mina ei õpi Tsehhovit. Hetkel vähemalt mitte. Olen aga viimase kuu aja jooksul kahte tema näidendit lugenud "Kirsiaed" ja "Kajakas". Tänu sinule Mart sain nüüd aimu ka kolmandast näidendist. Mulle meeldib Tsehhov. Väga meeldib. Temas on palju emotsioone. Aitäh!
Postita kommentaar
# posted by 
: 5:43 PM
: 5:43 PM<< Home
