20051016
KAHESUS JA SELLE ÜLETAMINE
Ma mäletan täpselt, kuidas minul see kõik alguse sai. See oli Peda psühholoogia esimene kursus, kui millalgi palus showprofessor Voldemar Kolga läbi lugeda Peeter Tulviste raamatu „Mõtlemise muutumisest ajaloos“. Üks mõtleja, keda antud raamat lähemalt tutvustas, oli Claude Levi-Strauss ja tema põlisrahvaste pealt täheldatud binaarsete opositsioonide mõtlemisjaotus. Ma jäin sügavalt selle idee üle mõtlema ja sisestasin endale täiustatud variandi sarnasest mõtlemissüsteemist.
Näiteks kui keegi lausub „Täna on ilus ilm“, siis vastandite-paralleelide-võrdluste tehnikat kasutades moodustuvad peas automaatselt järgmised laused: Eile oli ka ilus ilm; Homme tuleb ka ilus ilm; Ilm pole kunagi kõigi jaoks ilus ja kõik muud variandid. Täna vastandub eilse, homse ja kõigi teiste ajamäärustega. On vastandub oliga ja sellega, mis võib tulla. Ilus vastandub koledaga ja teiste omadussõnadega. Ilmale võib kiiresti vastandada näiteks sõnad tuju või päev.
Vastandite kategooriates mõtlemine võib tunduda imelik ja süsteemipärane. Seda võib võrrelda elamisega eneseabi õpingu järgi. Aga väga kerge on inimestega rääkida ja neid oma jutuga üllatada, kui peas toimub mõtlemine lihtsalt.
Mõnda kirjatööd tehes tekib tihti olukordi, kus on vaja oma mõtlemist edasi juhtida. Ka siis on vastandite ja paralleelide dimensioonides laveerimisest palju kasu. Põhimõtteliselt võib nii mõeldes mõttelõnga lõpmatult jätkata.
Taoline mõtlemine oli omal ajal minu jaoks suur avastus. Mu mõte jooksis ja ma armastasin iseennast. Siis ühel hetkel ma tundsin, et ma olen nüüd targem ja mul oleks vaja mingit uut süsteemi ja hakkasin seda paaniliselt otsima. Ma pole uut mõtlemissüsteemi leidnud tänase päevani ja pole enam kindel, et kas vajangi mõtlemisel abi. Mulle tundus, et kui on olemas opositsioonid, et siis peab leiduma ka selline mõtlemissüsteem, mis pakub kahe asemel välja vähemalt kolm erinevat võimalust. Ma olen nüüd aru saanud, et mõtlemine ei tohiks olla keeruline, lihtsalt tuleb leida vajalikke vabu assotsiatsioone ja osata neid õigesse kohta suunata. Ma arvan, et oma mõtlemises ei ületa ma kunagi kahesust. Mul on mõte ja sellest tekib uus mõte ja see on katkematu ahel. Ühest mõttest võib muidugi tekkida ka kasvõi sada uut erinevat mõtet, aga üksik uus mõte on koos algupärase mõttega vaadeldav paarina.
Ma ei oska vastata, kas mõtlemine on elus kõige tähtsam. Peale mõtlemise on veel olemas tunded ja elu. Teatris ja kinos ja kohvikutes on iga päev jututeemaks inimese kahesus. Mõistus vastandatatakse südamele. See lihtne vastandus on tegelikult niivõrd õige, et sellest ei tohiks mitte kunagi kirjutada ühtegi näidendit või teha inimesi pisarateni liigutavaid filme. Elementaarsed asjad ja mõtted on kõigest üle. Nii et teistpidi, tehke ja kirjutage suurest dilemmast palju aga tahate...te ei suuda nagunii mitte midagi muuta.
Ma ei oska midagi lisada, sest mulle meeldib mõelda ja mu sõda südamega lõpeb alati kaotusega.
Näiteks kui keegi lausub „Täna on ilus ilm“, siis vastandite-paralleelide-võrdluste tehnikat kasutades moodustuvad peas automaatselt järgmised laused: Eile oli ka ilus ilm; Homme tuleb ka ilus ilm; Ilm pole kunagi kõigi jaoks ilus ja kõik muud variandid. Täna vastandub eilse, homse ja kõigi teiste ajamäärustega. On vastandub oliga ja sellega, mis võib tulla. Ilus vastandub koledaga ja teiste omadussõnadega. Ilmale võib kiiresti vastandada näiteks sõnad tuju või päev.
Vastandite kategooriates mõtlemine võib tunduda imelik ja süsteemipärane. Seda võib võrrelda elamisega eneseabi õpingu järgi. Aga väga kerge on inimestega rääkida ja neid oma jutuga üllatada, kui peas toimub mõtlemine lihtsalt.
Mõnda kirjatööd tehes tekib tihti olukordi, kus on vaja oma mõtlemist edasi juhtida. Ka siis on vastandite ja paralleelide dimensioonides laveerimisest palju kasu. Põhimõtteliselt võib nii mõeldes mõttelõnga lõpmatult jätkata.
Taoline mõtlemine oli omal ajal minu jaoks suur avastus. Mu mõte jooksis ja ma armastasin iseennast. Siis ühel hetkel ma tundsin, et ma olen nüüd targem ja mul oleks vaja mingit uut süsteemi ja hakkasin seda paaniliselt otsima. Ma pole uut mõtlemissüsteemi leidnud tänase päevani ja pole enam kindel, et kas vajangi mõtlemisel abi. Mulle tundus, et kui on olemas opositsioonid, et siis peab leiduma ka selline mõtlemissüsteem, mis pakub kahe asemel välja vähemalt kolm erinevat võimalust. Ma olen nüüd aru saanud, et mõtlemine ei tohiks olla keeruline, lihtsalt tuleb leida vajalikke vabu assotsiatsioone ja osata neid õigesse kohta suunata. Ma arvan, et oma mõtlemises ei ületa ma kunagi kahesust. Mul on mõte ja sellest tekib uus mõte ja see on katkematu ahel. Ühest mõttest võib muidugi tekkida ka kasvõi sada uut erinevat mõtet, aga üksik uus mõte on koos algupärase mõttega vaadeldav paarina.
Ma ei oska vastata, kas mõtlemine on elus kõige tähtsam. Peale mõtlemise on veel olemas tunded ja elu. Teatris ja kinos ja kohvikutes on iga päev jututeemaks inimese kahesus. Mõistus vastandatatakse südamele. See lihtne vastandus on tegelikult niivõrd õige, et sellest ei tohiks mitte kunagi kirjutada ühtegi näidendit või teha inimesi pisarateni liigutavaid filme. Elementaarsed asjad ja mõtted on kõigest üle. Nii et teistpidi, tehke ja kirjutage suurest dilemmast palju aga tahate...te ei suuda nagunii mitte midagi muuta.
Ma ei oska midagi lisada, sest mulle meeldib mõelda ja mu sõda südamega lõpeb alati kaotusega.
# posted by Mart : 22:42
