20051011
VIIBIMINE
Täna kulgesin ma tavalisest varem koju. Jalutasin mööda lasteaiast ja nägin kisavaid lapsi. Nad ootasid vanemaid või vendi, õdesid või tädisid, onusid või vanaemasid, vanaisasid endale järgi. Ma mäletan ise ka seda tunnet, kui ma ootasin. See oli lahkumise rõõm. Ja mõnikord jonni pisarad, kui oli alanud spontaanne mäng.
Mäng on elu. Lasteaia mängudes oli mul väga vähe mõtteid, mida ma ei suutnud välja lülitada. Nüüd tantsutunnis ei suuda ma üldse viibida "siin ruumis nüüd ja praegu, ei ole seda, mis on olnud ja ei ole seda mis tuleb."
Kõik on ja seda on palju.
Mäng on elu. Lasteaia mängudes oli mul väga vähe mõtteid, mida ma ei suutnud välja lülitada. Nüüd tantsutunnis ei suuda ma üldse viibida "siin ruumis nüüd ja praegu, ei ole seda, mis on olnud ja ei ole seda mis tuleb."
Kõik on ja seda on palju.
# posted by Mart : 22:45
