kunst pole elu

Mis kellast tulevad hommikuti need autod mis pühivad
tänavad lumest puhtaks. Täna veel ei ole lund, niisiis
pole ma kindel, kas mu unetus on põhjendatud. Ma
hakkan kirjutama artiklit ehk esseed ehk tavalist kirja,
mille ma aadresseerin sulle mu ainuke inimene. Kujur.

Tere
Kuidas elab su kurb sisemus? Minu oma elab hästi ja mul on tore elu. Hästi tähendab, et olen elus. Torega mõtlen seda, et tunnen. Ma meelega ütlen sinu seisundi kohta kurb, sest sõnas kurb on kõik olemas. Rõõmus ja õnnelik on läilad sõnad.
Ma ei näinud täna öösel und. Vahepeal mul hakkas palav. Siis veidi hiljem jälle külm.
Ära pahanda eks. Ma tahtsin sulle kirjutada selle asemel, et tegeleda lõpmatuna näiva kohustusliku kirjanduse või möödapääsmatute kirjatöödega. Kui mul läheb elus halvasti, siis süüdista mind, mitte ennast. Kell on 5.30 ja täna on 15 november 2005.

Kas sa mäletad kui me esimest korda kohtusime?

Ma ei salli sõnu tore ja hästi. Mulle meeldib enda
üle nalja heita. Kui sa mõistad mu irooniat siis on
meid kaks. Ära kunagi ole mu peale armukade sest
selline on mu loomus. Eilne vihm torkas mu rinna
piiskadega auguliseks ja ma ei hädaldanud niiskes
trammis. Niiskes trollis ma ei julgenud istuda sest
kõik toolid olid veidi vihmased. Minul on häda ju.

Maga sina minu eest ka. Palun.
Alati sinu ustav armuke.
Rõõmus ja õnnelik.