kunst pole elu

Kasin. Ma ütleksin oma tänase päeva ja kogu maailma kohta. Võiks paremini. Kriitikat.

Ma ei usu, et see alluks mingitele reeglitele kui Türgi jalgpallurid kukkusid Šveitsi jalgpallureid pärast otsustavat MM playoff mängu peksma. Nad peksid sellepärast, et nad tahtsid peksta. "Nemad said MMile ja meie mitte." Maailma tehakse reegleid, luuakse süsteeme, aga inimloomus teeb mis tahab. Ma ei tahaks kunagi olla üles ärritatud peksuni, sest see oleks ju nii lihtne. Lüüa, teha haiget, elada välja ja saada vabaks.

Ma kogun kokku ja panen sahvrisse. Ma olen osadel kolm korda hambad välja löönud. Palun vabandust, aga te saate veel.

Ja ma olen palju head ka teinud. Sahvrisse. Miks? Miks kogun ma juba umbes kakskümmend aastat keediseid ja mahlapudeleid ilma neid tarbimata? Sellepärast, et kui kõik oleks söögiks, siis puuduks kindlus.

Mu sahvris on käidud vargil. Varastatud väga väärtuslike isiklike maiuseid. Aga on olemas ka hallitusepühkijaid. Ma ei mäleta, et uksel oleks rohkem kui üks võti...

Igatahes las kõlab see Maarja-Liisi lauldav Coca-Cola reklaamlaul, et sinule ja minule ja väikestele ja suurtele...ja Edith Piaf laulab selle peale Non, Je Ne Regrette Rien.