kunst pole elu

Nad toppisid sildikesi otsa ette ja muutusid närviliseks. Tegelikult oli nad me. Ma kirjutan meelega veidi segaselt. Ja see mäng muutis mind närviliseks ja see on siuke mäng, kus pannakse inimesele nii et ta ise ei näe kleepssilt otsa ette, et kes ta on ja siis ta võib küsida küsimusi ja siis ta peab ei ja jah vastustega ära arvama kes ta on. Mina olin Inna Uit ja ütlesin ikka teiste küsimuste peale et Pigem Jah või Pigem Ei, sest elu ongi ikka Pigem. See mäng muutis mind närviliseks ja lõpuks lasin ma sealt jalga, kuigi enne sai nalja. Jah nali ongi nende seltskondlike koosviibimiste peamine eesmärk. Muidu on elu eesmärgitu, sest eesmärk on pähh.

Ma heidan magama ja ärkan vara. Ja rohkem ma ei tülita ja rohkem ma ei unista. Edaspidi ma naeratan ja soovin sulle jaksu. Sina jaksad, sina oled noor ja mitte kunagi tegelikult vist ei suuda keegi selles kahelda, et Mati Unt on temast targem inimene. Kui Ursula küsis, et Kas ta on surnud, siis teised karjusid Jah, aga mina ütlesin Pigem jah, sest et Mati Unt on Pigem surnud, kui et Jah, ta on surnud. Sest Mihkel Mutt ütles haua ees viimases kõnes, et me hakkame Matit nägema tänavatel meie ees või järel kulgemas.

Pigem. Pigemini. Pigemalt. Pigematuni. Head ööd. Armastust ja viha. Unenägusid. Sõprust. Sõda. Naeru. Pisaraid. Ilusaid pisaraid ja puiseid pisaraid. Uute alguste võlu. Vanade hingamiste rõhkeid. Ja elu. Pigem elu. Pigem mänge. Pigem spontaansust. Lubadusteni.