kunst pole elu

Ma vist soovisin, et öö jooksul oleks midagi juhtunud. Oleks saabunud mõni email või ma oleks hommikul avastanud telefonist mõne sõnumi või mõne vastmata kõne. Ma vist tahtsin avastada, et näe ongi ja siis kohe mõelda, et näh mis te mind tülitate. Mulle ei meeldi tülid ja tülitamine.

Eile ma tegelesin kodus igasuguste asjadega ja midagi ei saanud tehtud. See on normaalne. Olen tüdinenud eksisteerimise iseloomustamisest sõnadega "kulg" ja "kulgemine", aga ma tõesti ei jõudnud eile resultaadini. Ma ei kirjutanud korralikus koguses näidendit, ma ei tundnud piisavalt süümepiinu psühholoogia lõputöö pärast, ma ei lugenud, ma ei vaadanud televiisorit, ma isegi ei kuulanud muusikat. Aeg kadus käest ära. Ma ei teinud mitte midagi. Lõpuks veidi vähkresin ja jäin magama. Üle pika aja olen järjest kodus viibinud üsna mitu tundi.

Aga ma tahtsin ühte asja eile teha. Ma hüüdsin msni aknasse "Maria" ja veidi aja pärast veelkord "Maria". Ma ei saanud vastust, tal oli vist tegemist. Aga igatahes, kui ta oleks midagi vastanud, siis mu järgmine repliik oleks olnud "Kas sa oled kirjanik?" Ja olenemata sellest, et kuidas ta oleks proovinud vastusest kõrvale hiilida või selle üle arutlema hakata oleks minu järgmine repliik olnud "Minu arust natuke oled küll." Siin on surnuaed ja siin on praegu.

Öö jooksul juhtus midagi. Lumekirme tappis puulehed.