20060114
alus
Ma ei saa lugeda. Keegi põristab. Ma ei tahagi lugeda. Aga ma pean.
Mulle kohutavalt meeldivad puretud lavapõrandad. Kui ma teiselt rõdult jälgisin sarka ja inimesi, siis tegelikult ma vaatasin põrandat. Kõik sakud, sälgud, haavad ilustavad pinda. Muidugi pole see suurtes kategooriates oluline ja sellest ei sõltu midagi, aga põrand on vähemalt sama tähtis kui ümbritsev õhk. Me hingame ja me astume.
Inimesed vaatavad maha. Aga nad ei näe põrandat. Kui kuskil valmib mingi maja, siis minu arust esimene probleem ongi see, et kuidas oleks kiiresti võimalik muuta põrand omaks. Lavadel veel ses suhtes veab, et neid ei hoita ja neid armastatakse.
Meil on koolis must saal. Mustas saalis on loomulikult must põrand. Seal põrandal tehakse kõike. Väherdakse, roomatakse, higistatakse...visatakse külmrelvi tema sisse...kõigil on temast savi. Nende mustade laudade igal suuremal armil on oma lugu. Musta saali põrand kriuksub, tudengid on õppinud tema kriuksumist tunnetama. Seal saalis on kohustuslikus korras liigutud nii hääletult kui taotud täistaldadel kogu raskusega vene tantsude „võtit“. Põrand kannatab ja ei kiru. Ta igatseb alati oma lapsi tagasi. Musta saali põrand jõuab kanda kõik meie raskused.
Mikiveri ärasaatmisel oli palju inimesi. Palju pärgi ja kurbust. Ma viibisin seal teisel rõdul impersonaalsena, kuigi Ago istus minu kõrval ja ma pärast vahetasin mõne inimesega paar kurbliku tere. Ma olen tsunfti sisse- ja väljahüppaja. Aga mul on hea meel, et läksin, sest kui poleks seda kohustuslikku kurbust, siis oleksid inimeste teelepanekud ikkagi väga ilusad hetked meie elus, kus aeg peatub ja olulisus tuletab end meelde. Mulle meeldivad matused.
Ma tahaksin kuulata mõnd ilusat ja inspireerivat heli, aga ma hakkan parem lugemist teesklema.
Mulle kohutavalt meeldivad puretud lavapõrandad. Kui ma teiselt rõdult jälgisin sarka ja inimesi, siis tegelikult ma vaatasin põrandat. Kõik sakud, sälgud, haavad ilustavad pinda. Muidugi pole see suurtes kategooriates oluline ja sellest ei sõltu midagi, aga põrand on vähemalt sama tähtis kui ümbritsev õhk. Me hingame ja me astume.
Inimesed vaatavad maha. Aga nad ei näe põrandat. Kui kuskil valmib mingi maja, siis minu arust esimene probleem ongi see, et kuidas oleks kiiresti võimalik muuta põrand omaks. Lavadel veel ses suhtes veab, et neid ei hoita ja neid armastatakse.
Meil on koolis must saal. Mustas saalis on loomulikult must põrand. Seal põrandal tehakse kõike. Väherdakse, roomatakse, higistatakse...visatakse külmrelvi tema sisse...kõigil on temast savi. Nende mustade laudade igal suuremal armil on oma lugu. Musta saali põrand kriuksub, tudengid on õppinud tema kriuksumist tunnetama. Seal saalis on kohustuslikus korras liigutud nii hääletult kui taotud täistaldadel kogu raskusega vene tantsude „võtit“. Põrand kannatab ja ei kiru. Ta igatseb alati oma lapsi tagasi. Musta saali põrand jõuab kanda kõik meie raskused.
Mikiveri ärasaatmisel oli palju inimesi. Palju pärgi ja kurbust. Ma viibisin seal teisel rõdul impersonaalsena, kuigi Ago istus minu kõrval ja ma pärast vahetasin mõne inimesega paar kurbliku tere. Ma olen tsunfti sisse- ja väljahüppaja. Aga mul on hea meel, et läksin, sest kui poleks seda kohustuslikku kurbust, siis oleksid inimeste teelepanekud ikkagi väga ilusad hetked meie elus, kus aeg peatub ja olulisus tuletab end meelde. Mulle meeldivad matused.
Ma tahaksin kuulata mõnd ilusat ja inspireerivat heli, aga ma hakkan parem lugemist teesklema.
# posted by Mart : 15:49
