kunst pole elu

Hommikuti on ju nii. Kohe väga vajan ma seda. Et näpistan hetke, 5 või 10 minutit. Istun arvuti taga ja kuulan mõnd lugu. Võib-olla tuleb see järgnevale päevale kahjuks, aga ma usun, et see tuleb mulle kasuks. Või mida ma usun, ma tunnen ja tean, vajan neid minuteid. Minu teid.

Toompere oskab ka hüüda.

Aga ma ei ütle, mis lugusid täna kuulan. Neid on kolm.