20060126
chapter 2
240106
Happy birthday to you…nad siin enne mingit teooria tunni algust laulsid ühele poisile ja siis üks hiinlase näoga beips hõikas et mine’s is in april ja nüüd juba ta ütleb et we have lots in september…kihvt.
Eilne õhtu möödus vaikselt ja täna hommikul Uku magas sisse, aga mu bioloogiline kell ajas ta ülesse. Unes nägin elektrironge ja musti naisi. Päris huvitav. Hommikul olid tänavad ja autod härmas, Siberi külm on jõudnud kohale. Kui tüdrukutega kooli jalutasime, siis tahtsime pargis näha oravaid. Aga külma pärast oli nad vist peidus ja siis tuli nali, et inglise tüdruk on nagu orav, veidi korpulentne, täidlane ja hea tahtega. Orav on siin suuremad kui meil ja nad vähem kardavad inimesi.
Mh mu klaviatuuril h täht hästi veidi kriuksub, võib-olla on mul paranoia.
Naljakad on need inimesed, kes hakkavad naerma ja siis teevad kogemata notsu häält läbi nina, just üks pani ja siis ülejäänud pistsid naerma. High-school and campus staff.
Muidugi omaette elamus on ju ka inglaste kraanisüsteem. Et sul on nagu kraanikauss ja igal kraanikausil on kaks väikest kraani – eraldi kuuma vee kraan ja külma vee kraan ja kui sa tahad saada leiget vett, siis selle jaoks on punn. Paned äravoolu kinni ja tekitada endale kraanikaussi veesegu. Nii pidi vett kokku hoidma. Minu arust kahtlane.
Ma olen ikka suhteliselt alati olnud kindel, et koolis käimine on ajaraiskamine. Marion ütles, et Mark Twain teadis ka seda. Kaua võib umbses ruumis jahuda. Ma ütlen, ma hakkan lambaid kasvatama ja teen oma tulevase naisega palju lapsi. Kuradile. Ma olen ju elus päris vähe koolis käinud. Hullult uhkeks ja targaks härraks olen saanud. Endal tuleb ka selle jutu peale naer peale. Aga naer ongi elu. Supermarketisse ma tööle ei sobi, kuhugi ei sobi tööle, sellepärast siin vist praegu istungi.
Täna õhtul tahaks ühte nukuetendust vaatama minna, aga võib-olla ei jõua peale kooli ja nähtavasti on pileti välja müüdud.
*
Tähendab nüüd pikalt ei räägi sellest kuidas me kolmekesi Mari ja Ukuga nukuetendust otsimas käisime. Sõitsime bussiga ja rongiga ja rongiga ja sattusime natuke vist jõukamasse linnaossa Stratfordi. Sealt siis leidsime tänavagi ülesse, mida otsisime – Lavender Street, kuigi pool tundi hiljem kui teater oleks pidanud algama. Nojah oli üks väike tänav, liiga väike ja rahulik teatri jaoks, olime kaarti valesti vaadanud, tegelt pidime jõudma Lavender Hilli.
Nii me siis läksime hoopis linna ja jõime oma 2.25 liitrist siidrit Strongbow‘d ja mul tuli Big Beni juures nii suur pissikas, et avalikus vetsus tegin siis vist oma elu kallima häda. 0,5 paundi. Suurlinnas ei ole avalikus käimlas enam tädikest, kes sult raha kasseerib, vaid on automaat ja kaamera. Marion ütles, et ta nägi eile supermarketis siukest asja, et osades kassades olid nagu inimesed kliente teenindamas ja osades kassades sai klient-inimene oma kauba triipkoodid ise läbi piuksutada ja pani masinasse siis raha või kaardi ja masin ütles „aitäh“ ja andis vastu vahetusraha ja tšeki. Inimene on surnud.
Just vaatasin oma homse lõunase teatrietenduse välja. Ei tea kas seekord jõuan kohale, õhtuks meil ka kunst plaanitud.
Tänane teine tund koolis oli väga vahva. National Theatre kirjandusjuhataja rääkis meile kuidas kirjutada näidendit. Kuigi ta tegi seda veidi hollywoodilikult, siiski tegi ta seda hästi ja rääkis vajalikest asjadest. How you tell a story is how you write a play…Uku vaatab oma voodis filmi ja kõva häälega vahepeal naerab. H-täht tõesti kriuksub, nii ma üritan teda vajutada võimalikult kiiresti. hhhhhhhhhhhh…ead ööd.
250106
Olen nüüd metroojaama Highbury&Kinsigton lähedal, tulin vaatama ühte lõunast jalkateatri etendust „Playing for England“, jõudsin tund varem ja istun siin pubis Kings Ahead ja mõtlen, et kas teater asub pubi tagaruumis. Tõnni tegu baarmen ütles, et kui tahad teatrit, et siis ole 5 enne ühte siin. Ei viitsi enam jalutama minna, nii joongi paundist kohvi. Üks lötu näoga mees paneb õlle, muidu on pubis vaikus. Väljas teeb politseikamp parkimistrahve. Police kannab siin üldjuhul helkurvesti. Pub on räpane ja kodune.
Ma mõtlen ju seda, et saan ju iga päev kinnitust, et julgete mõtete päralt on maailm.
Kambas sõbrustamine ja koos ringi hängimine käib inglastel vist küll kergemini kui meil.
Mulle on alati meeldinud need töömehed, maalrid ja muidumehed, kes kannavad valgete värviplekkidega riideid. Üks just jalutas siin läbi pubi, nüüd on inimesi juurde tulnud, lötu mehega liitusid 3-4 nooremapoolset sõpra, vist kõik etendusele.
*
Märkmik käes metroos. Kell on umbes kuus ja natuke. Suundun õhtuse teatri suunas. Hommikune jalgpallivärk oli tore. Pubi tagaruumis oli lava ja nii sajale inimesele siuke kodune saal, täna oli vaatajaid nii umbes 15. Kolm näitlejat – 2 meest ja 1 naine. Üks mees oskas veidi näidelda, ta mängis lolli ja tugevat, kuid siirast inglise jalkafänni. Publiku seas esimeses reas istus umbes-täpselt kaks tema prototüüpi, mõlemad nokatsiga. Igatahes inglased võivad siis tõesti karjuda. „We have won two World Wars, but only one World Cup!“ ja karta „No way, not penalties again…“
Pärast teatrit sõin kuskil kiirtoidukohas spagette, päris head. Metroorong tuli ette, aga ma ei lähe peale, liiga täis ja mul on praegu aega. Liigun hoopis peatuse tagumise osa suunas, tagumistes vagunites on rohkem ruumi. Pärast spagette kolasin linna peal, ostsin pistikuvahetuse, hea kui on olemas oma julla, mis teeb kolmest kaks. Käisin ka korra internetis, augustis pidavat kuninganna Eestisse tulema. Way to go. Suurlinnas saavad riided kiiremini suduga kokku, varsti tooma oma toast mustapesu koti alla Dianale. Nüüd istun juba rongis ja minu vastas üks naine meigib end. Siin linnas üldse naised kohutavalt meigivad end. „Kohutavalt“ on mitmetähenduslik sõna. Ja Maria olevat eile osade tüdrukute kohta öelnud, et mis tüdruk see ikka on, kellest pool üle värvli ripub. Ja kõik inimesed kõnelevad nagu seriaalis.
Tähendab nüüd jäi rong kuskil pimedas seisma. Siin pidavat iga nädal mõni enesetapja metroorongi all oma lõpu leidma. Ja siis liiklus seisab paar tundi, sest sült on vaja ära koristada. Igatahes hakkas rong nüüd jälle liikuma ja ma panen märkmiku kotti ära.
Aga a. Aitäh Maarja. Merevaik kulus mul eile koolis lõunaks. Ma ütlen, et see inimene, kes leiutas Merevaigu, oli geenius. See sulatatud juust on üks see päris õige rahvuslik aare.
*
Südaöö on möödunud. Olen oma PowerBookiga oma voodil. Teised on all, ma arvan, et Uku, Robert, Mari suitsetavad või siis räägivad pererahvaga. See teine asi, mida täna nägin oli väga lahe. London Mime Festivali raames Stephen Mottram’s Animata „The Seed Carriers“. Pole sellist nukuteatrit enne näinud. Või palju ma üldse elus olen nukuteatrit näinud. Oli väga fantaasiarikas ja natuke hirmus. Kogu aeg mängis elektronmuusika ja üks mees erinevalt painduvate nukkudega näitas miuke see inimese elu on. Nukud olid osad ühte pidi inimesed, teistpidi kas kuked või toonekured näiteks. Nagu Boschi maalidel. Üks nukk oli eriti võigas, et algul tundus nagu kaheksajalg, aga kui teise nurga alt mees seda liigutas, siis nagu kaks inimest teineteise peal käsi-jalgu siputades seksisid. Ei oska head asja väga hästi kirjeldada. Visuaalne pilt oli vägev ja tõesti igasuguseid nukke on vist võimalik meisterdada. Aga igatahes magama, homme ka päev ja päris palju olulist vaja teha ja kirjutada.
Happy birthday to you…nad siin enne mingit teooria tunni algust laulsid ühele poisile ja siis üks hiinlase näoga beips hõikas et mine’s is in april ja nüüd juba ta ütleb et we have lots in september…kihvt.
Eilne õhtu möödus vaikselt ja täna hommikul Uku magas sisse, aga mu bioloogiline kell ajas ta ülesse. Unes nägin elektrironge ja musti naisi. Päris huvitav. Hommikul olid tänavad ja autod härmas, Siberi külm on jõudnud kohale. Kui tüdrukutega kooli jalutasime, siis tahtsime pargis näha oravaid. Aga külma pärast oli nad vist peidus ja siis tuli nali, et inglise tüdruk on nagu orav, veidi korpulentne, täidlane ja hea tahtega. Orav on siin suuremad kui meil ja nad vähem kardavad inimesi.
Mh mu klaviatuuril h täht hästi veidi kriuksub, võib-olla on mul paranoia.
Naljakad on need inimesed, kes hakkavad naerma ja siis teevad kogemata notsu häält läbi nina, just üks pani ja siis ülejäänud pistsid naerma. High-school and campus staff.
Muidugi omaette elamus on ju ka inglaste kraanisüsteem. Et sul on nagu kraanikauss ja igal kraanikausil on kaks väikest kraani – eraldi kuuma vee kraan ja külma vee kraan ja kui sa tahad saada leiget vett, siis selle jaoks on punn. Paned äravoolu kinni ja tekitada endale kraanikaussi veesegu. Nii pidi vett kokku hoidma. Minu arust kahtlane.
Ma olen ikka suhteliselt alati olnud kindel, et koolis käimine on ajaraiskamine. Marion ütles, et Mark Twain teadis ka seda. Kaua võib umbses ruumis jahuda. Ma ütlen, ma hakkan lambaid kasvatama ja teen oma tulevase naisega palju lapsi. Kuradile. Ma olen ju elus päris vähe koolis käinud. Hullult uhkeks ja targaks härraks olen saanud. Endal tuleb ka selle jutu peale naer peale. Aga naer ongi elu. Supermarketisse ma tööle ei sobi, kuhugi ei sobi tööle, sellepärast siin vist praegu istungi.
Täna õhtul tahaks ühte nukuetendust vaatama minna, aga võib-olla ei jõua peale kooli ja nähtavasti on pileti välja müüdud.
*
Tähendab nüüd pikalt ei räägi sellest kuidas me kolmekesi Mari ja Ukuga nukuetendust otsimas käisime. Sõitsime bussiga ja rongiga ja rongiga ja sattusime natuke vist jõukamasse linnaossa Stratfordi. Sealt siis leidsime tänavagi ülesse, mida otsisime – Lavender Street, kuigi pool tundi hiljem kui teater oleks pidanud algama. Nojah oli üks väike tänav, liiga väike ja rahulik teatri jaoks, olime kaarti valesti vaadanud, tegelt pidime jõudma Lavender Hilli.
Nii me siis läksime hoopis linna ja jõime oma 2.25 liitrist siidrit Strongbow‘d ja mul tuli Big Beni juures nii suur pissikas, et avalikus vetsus tegin siis vist oma elu kallima häda. 0,5 paundi. Suurlinnas ei ole avalikus käimlas enam tädikest, kes sult raha kasseerib, vaid on automaat ja kaamera. Marion ütles, et ta nägi eile supermarketis siukest asja, et osades kassades olid nagu inimesed kliente teenindamas ja osades kassades sai klient-inimene oma kauba triipkoodid ise läbi piuksutada ja pani masinasse siis raha või kaardi ja masin ütles „aitäh“ ja andis vastu vahetusraha ja tšeki. Inimene on surnud.
Just vaatasin oma homse lõunase teatrietenduse välja. Ei tea kas seekord jõuan kohale, õhtuks meil ka kunst plaanitud.
Tänane teine tund koolis oli väga vahva. National Theatre kirjandusjuhataja rääkis meile kuidas kirjutada näidendit. Kuigi ta tegi seda veidi hollywoodilikult, siiski tegi ta seda hästi ja rääkis vajalikest asjadest. How you tell a story is how you write a play…Uku vaatab oma voodis filmi ja kõva häälega vahepeal naerab. H-täht tõesti kriuksub, nii ma üritan teda vajutada võimalikult kiiresti. hhhhhhhhhhhh…ead ööd.
250106
Olen nüüd metroojaama Highbury&Kinsigton lähedal, tulin vaatama ühte lõunast jalkateatri etendust „Playing for England“, jõudsin tund varem ja istun siin pubis Kings Ahead ja mõtlen, et kas teater asub pubi tagaruumis. Tõnni tegu baarmen ütles, et kui tahad teatrit, et siis ole 5 enne ühte siin. Ei viitsi enam jalutama minna, nii joongi paundist kohvi. Üks lötu näoga mees paneb õlle, muidu on pubis vaikus. Väljas teeb politseikamp parkimistrahve. Police kannab siin üldjuhul helkurvesti. Pub on räpane ja kodune.
Ma mõtlen ju seda, et saan ju iga päev kinnitust, et julgete mõtete päralt on maailm.
Kambas sõbrustamine ja koos ringi hängimine käib inglastel vist küll kergemini kui meil.
Mulle on alati meeldinud need töömehed, maalrid ja muidumehed, kes kannavad valgete värviplekkidega riideid. Üks just jalutas siin läbi pubi, nüüd on inimesi juurde tulnud, lötu mehega liitusid 3-4 nooremapoolset sõpra, vist kõik etendusele.
*
Märkmik käes metroos. Kell on umbes kuus ja natuke. Suundun õhtuse teatri suunas. Hommikune jalgpallivärk oli tore. Pubi tagaruumis oli lava ja nii sajale inimesele siuke kodune saal, täna oli vaatajaid nii umbes 15. Kolm näitlejat – 2 meest ja 1 naine. Üks mees oskas veidi näidelda, ta mängis lolli ja tugevat, kuid siirast inglise jalkafänni. Publiku seas esimeses reas istus umbes-täpselt kaks tema prototüüpi, mõlemad nokatsiga. Igatahes inglased võivad siis tõesti karjuda. „We have won two World Wars, but only one World Cup!“ ja karta „No way, not penalties again…“
Pärast teatrit sõin kuskil kiirtoidukohas spagette, päris head. Metroorong tuli ette, aga ma ei lähe peale, liiga täis ja mul on praegu aega. Liigun hoopis peatuse tagumise osa suunas, tagumistes vagunites on rohkem ruumi. Pärast spagette kolasin linna peal, ostsin pistikuvahetuse, hea kui on olemas oma julla, mis teeb kolmest kaks. Käisin ka korra internetis, augustis pidavat kuninganna Eestisse tulema. Way to go. Suurlinnas saavad riided kiiremini suduga kokku, varsti tooma oma toast mustapesu koti alla Dianale. Nüüd istun juba rongis ja minu vastas üks naine meigib end. Siin linnas üldse naised kohutavalt meigivad end. „Kohutavalt“ on mitmetähenduslik sõna. Ja Maria olevat eile osade tüdrukute kohta öelnud, et mis tüdruk see ikka on, kellest pool üle värvli ripub. Ja kõik inimesed kõnelevad nagu seriaalis.
Tähendab nüüd jäi rong kuskil pimedas seisma. Siin pidavat iga nädal mõni enesetapja metroorongi all oma lõpu leidma. Ja siis liiklus seisab paar tundi, sest sült on vaja ära koristada. Igatahes hakkas rong nüüd jälle liikuma ja ma panen märkmiku kotti ära.
Aga a. Aitäh Maarja. Merevaik kulus mul eile koolis lõunaks. Ma ütlen, et see inimene, kes leiutas Merevaigu, oli geenius. See sulatatud juust on üks see päris õige rahvuslik aare.
*
Südaöö on möödunud. Olen oma PowerBookiga oma voodil. Teised on all, ma arvan, et Uku, Robert, Mari suitsetavad või siis räägivad pererahvaga. See teine asi, mida täna nägin oli väga lahe. London Mime Festivali raames Stephen Mottram’s Animata „The Seed Carriers“. Pole sellist nukuteatrit enne näinud. Või palju ma üldse elus olen nukuteatrit näinud. Oli väga fantaasiarikas ja natuke hirmus. Kogu aeg mängis elektronmuusika ja üks mees erinevalt painduvate nukkudega näitas miuke see inimese elu on. Nukud olid osad ühte pidi inimesed, teistpidi kas kuked või toonekured näiteks. Nagu Boschi maalidel. Üks nukk oli eriti võigas, et algul tundus nagu kaheksajalg, aga kui teise nurga alt mees seda liigutas, siis nagu kaks inimest teineteise peal käsi-jalgu siputades seksisid. Ei oska head asja väga hästi kirjeldada. Visuaalne pilt oli vägev ja tõesti igasuguseid nukke on vist võimalik meisterdada. Aga igatahes magama, homme ka päev ja päris palju olulist vaja teha ja kirjutada.
# posted by Mart : 21:55
Comments:
<< Home
"the seed carriers" ehmatas alguses, aga mina sain teisest toast tuua pehme looma endale sülle. ja siis meenusid veidralt...alkeemikud oma trikkidega. eiteaeitea.
Postita kommentaar
<< Home
