20060130

keep going

260106
Koolikohvik. Istun ja ootan jooga tundi. Esimene tund oli siuke kahtlane, lavaka esimese kursuse Salme ajad tulid meelde, ma ei viitsinud eriti algelisi näitlemisharjutusi kaasa teha, rohkem passisin aknast välja ja kuulasin kõrvalklassidest kostuvaid helisid. Tunnist jäi meelde siiski üks ilus lause: „Games we play create the atmosphere we live in…“ Aga osad kaastudengid on väga sõbralikud, kutsuvad mind oma gruppi ja muretsevad mulle raamatukogust raamatuid. Päike paistab silma, päike on mõnus, aga imelik on see, et siin on kõik ruumid tolmu täis. Igalpool lendlevad kübemed.

*

Nüüd on kell minut üle südaöö. Kuulan oma voodis Tepandit ja tunnen end hästi. Täna pärast kooli käisin Janekil-Kerstil-Kristjanil külas. Nad elavad Lewishamis, elektrirongiga neli peatust meie kodukohast New Elthamist Londoni kesklinna poole. Mängisime seda pulkadega tõmmatavat-lükatavat jalkat, mina muidugi kaotasin mõlemale poisile. Siis mängisime veel lauamängu „Eesti“ ja sai palju nalja. Ma jäin jagama viimast kohta. Geograafia ja Loodus on mul väga nõrgad valdkonnad.

Ja kui siis bussiga kodu poole sõitsin, siis tuli natuke pisar silma. Niisama. Mõtlesin, et olen õnnelik inimene. Muki ronib sülle. Kohtumiseni.


270106
Täna hakkab mul kool kahest. Kuulan Sigurd Rossi ja üritan ühte-teist kirja panna. Vahepeal on tõesti hea olla üksi.Tegelt teeks täna hea meelega poppi, aga esimesel nädalal oleks see vist veidi näotu. Igatahes vaatasin arvutist mingeid vanu pilte. Pildid on ikka mõeldud selleks, et tuua pähe tundeimpulss. Ma arvan, et osad impulsid on osadel hetkedel väga vajalikud. Ja vahel on jälle vastupidi. Pildid võivad hakata hetkel käsilolevat elu segama. Siiski on ka nii, et pole olemas inimest, kes oskaks õigetel hetkedel vaadata ainult õigeid pilte.

*

Kooli aknal on paljundatud silt „Holocaust Memorial Day“, sildil on kurbade silmadega juut. Kunagi kaob maailm ära ja ajalugu kustub. Reedesel pärastlõunal on inimesed uimased ja väsinud. Mul savi, mul pole kronoloogilisi nädalaid. Rose Brufordi hoovis elavad elevant, krokodill ja 2 kaelkirjakut. Loomade kõrval toetub puule silt „Do not feed the animals“. Päris inimsõbralik skulptuur. Inglismaal kannavad kõik väikesed tüdrukud kooliseelikuid ja väikesed poisid ülikondi. Tüdrukud kannavad isegi ühesuguseid tenniseid. Ja kuidas need jõnglased ühistranspordis lõugavad, kuulavad ipode ja elavad ennast välja. Sealt need ühiskonna lõhkujad vist tulevadki. Neil lastel on kodus kõik hästi, vast emalgi on ilus auto ja isa annab raha. Lehed on siin koledaid lugusid täis: kuskil metroojaamas tapeti advokaat ja kuskil mustanahalistega käituti halvasti. Aga tegelikult on kõik hästi ja siin võib täitsa elada. Mõnes metroojaamas pesitsetevad kodutud, neil on soe magamiskott. Õhtul National Theatre kohvikus trehvame Sireti kooli andekate inimestega.

*

Olen esimesena linnast tagasi, Muutusin kärsituks nagu ma ikka vahel muutun. Koju tulles oli mul kindel plaan: süüa, pesta ja voodisse jõuda. Nii söömine kui pesemine tundusid möödapääsmatute kohustustena. Ega muidu ei sööks, kui ei peaks ja ega pesta ka ei viitsiks, kui endal poleks mustana paha tunne. Kuulan mussi ja kirjutan. National Theatre raamatupoest ostsin Noel Griegi raamatu „Playwriting A practical guide“. Rongis lugesin sealt järgmist: „Writing is, as much as anything, an act of memory. Not necessarily as a recording of your own life and history, but rather as an attempt to capture in words impressions made on the senses by the world around us. What did that type of rain feel like? What was that woman’s unusual way of expressing herself? What made the journey to work or school today different from any other of those journeys?“


280106
Istun teatris ja ootan etenduse algust. Laupäeva lõunal algab etendus kell 3. Teater on Almeida Theater ja etendus on Sam Shephardi kirjutatud „The Late Henry Moss“. See etendus sai sel nädalal Timeout ajakirja kriitikutelt kõrgeima hinnangu. Nii ma siia tulingi, kümne paundiga sain pileti, lugu räägib segastest suhetest kuskil Mehhiko ja Ameerika piiril. Täna tahtsin ka minna Natural History Museumi, seal näeb elusuuruses liigutavat Türannosaurust. Aga kui metrooga sinna muuseumi juurde jõudsin, siis seal oli tõesti palju rahvast. Ma siis hoopis jalutasin Londoni tänavatel, ostsin poest piima ja šokolaadi. Mul on kõrini saiast ja ma ei salli seda, kui saia kutsutakse leivaks. Enamus maailma inimesi pole vist „õiget“ leiba kunagi näinud. Igatahes minu kõrval paremat kätt istub üks vanatädike ja vasakul pool on kaks keskealist daami, kes omavahel räägivad internetiühendusest ja töötamisest. Saal täitub, siin pole riidehoide, inimesed hoiavad teatrites oma palituid süles. Varsti läheb lahti, kuskil tiriseb etenduse algust tähistav kell.

*

Kohe istun rongi ja hakkan kodu poole loksuma. Kõht on tühi ja väss on peal, kuigi kell on alles pool kaheksa. Etendus oli vägev. Kui viimased 15 minutit maha arvata, siis oli isegi vist suhteliselt väga vägev. Lugu on iseenesest lihtne nagu lood on alati lihtsad. Kuskil kolkakülas on isa ära surnud, peale isa surma on vanem vend nooremast paar päeva varem kohale jõudnud. Aga kui noorem tuleb, siis isa surnukeha lamab endiselt voodil. Loosse on segatud ka mehhiklasest naaber, viniseva häälega taksojuht ja voolav naisterahvas Konchita. Aga lugu esitati mittelineaarselt: noorem vend tahab välja uurida, mis isaga juhtus ja siis ülesotsitud taksojuht talle jutustab. Ajad, sündmused, inimesed olid segatud täpselt ja huvitavalt. Natuke sarnanes NO99 Padjamehega. Aga jama oli see, et lõpuks tuli ikka sentimentaalsus sisse ja vennad hakkasid lahkama oma haiglast lapsepõlve ja saladus, mis kogu aeg õhus oli, et miks või kuidas siis ikkagi isa suri, aihtus kuhugi ära. Südamlikud lõpud ikka ei lähe. Vist.

Ma ei salli neid õnnelike paarikesi. Linnas kogu aeg riivavad mu silma. Ja nagu nimme, siin täis rongis kaks teismelist – roppu, hüperaktiivset ja kõrvuni armunut, mudivad teineteise jalgu. Las nad olla. Kuskil kisab üks väike laps. See on küll jah kummaline, et isegi väikesed lapsed räägivad siin seriaalide keeles. Täna sai täis nädal aega Londonit. Täna õhtul on veidi koduigatsus peal. Aga see vast ongi ilus.


2901006
Jee! Täna hommikul käisin iseseisvalt siin esimest korda jooksmas. Päike paistis ja külm tuul puhus. Sport on mõnus. Täna on linnas ja chinatownis suured pidustused. Hiina aastavahetus.

*

Uku vaatab oma voodis filmi ja peeretab. Hiina uusaasta tuli rahvarohkelt, väga rahvarohkelt. Nüüd läks Uku välja suitsetama. Trafalgar Square’il oli suur lava ja seal siis erinevad tantsutrupid esinesid ja korra kui päikesepaistel kogu seda värki vaatama jäime, et siis parasjagu olid nn. Shaolini mungad ja ühe mustanahalise peamunga keha vastu pidi toikaid katki löödama…esimene toigas pandi vastu kõhtu, see läks kenasti katki, aga teine pandi vastu väljasirutatud kätt ja üks suur mees kolm korda täiest jõust virutas vastu selle mehe kätt toikaga ja toigas ei läinudki katki, võib-olla munga käeluu läks. Igatahes see oli natuke nagu jackass või see asi. Silmadel oli valus.

Hiinalinn oli niivõrd rahvast täis, et ühel hetkel lasi politsei sinna ainult ühest tänavast rahvast sisse, seal oli ikka tõesti palju inimesi ja kõik pildistasid neid trummide põrina saatel ringihüppavaid draakoneid. Inimestele meeldib ikka tohutult pildistada. Aga saime ühes pargis mingi hiina kastmete propandaüritusel nuudleid tasuta süüa. Et siis tasuta lõuna vanaaastaõhtul. Hiinlaste uueaasta saabumine oli kommertsüritus, kus põhirõhk oli söödava ja särava nänniga äritsemisel.

*

Päeva lõpetuseks vaatame Ukuga Kubricku filmi „Full Metal Jacket“. Oli kunagi Vietnami sõda ja küsimus, et kelle või mille pärast sõditi jääb…ja ilma suurepäraste filmideta ei teaks ega kotiks see meid eestlasid just kuigivõrd. Või kas ta tekitab tundeid nende filmidegagi? Meile jäävad meelde röökivad ülemused, hulluksminev psüühika ja vigased sõjaveteranid. Ajalootunnis räägiti, et Ameerika põeb seda kõike siiani. Teab nüüd keegi seda tõde.


300106
Me üldse ei viitsinud hommikul üles ärgata. Ajas kohe ropendama. Ja me siiski ärkasime, Oleme ära teeninud auhinna ja kiituskirja.

*

Kell on pärastlõunal peale kolme. Jõudsin just koju ja olen veidi ärritunud. Kuna tahan ärritust endale ära põhjendada, siis mõtlen sellele, et seal Rose Brufordi koolis on kõige haigem interneti-süsteem üldse. Wifist pole mõtet unistadagi ja isegi oma kaabliga ei saa interneti kaabliaugust läpakasse netti. Seal on mingi koodide värk igale tudengile ja loomulikult töötavad neil seal kõik arvutid ikka ja ainult exploreriga. Ma tunnen, et olen oma Mäki ja oma algeliste küberteadmistega rohkem diskrimineeritud kui maailma suurim feminist. Igatahes mulle meeldis põhikoolis ja keskkoolis lõuna paiku, kui tunnid lõppesid, koju põgeneda ja magama keerata. Magasin siis paar tundi ja õhtul läksin värskena trenni. Ma eriti ei mäleta, et kas või kuipalju ma oleksin tegelenud koduste ülesannetega. Mõnikord tegin mingeid mata ülesandeid, mis ajasid mind närvi, kui ei tulnud välja. Mata ülesannetega on ju tavaliselt nii, et vastus on raamatu tagant või siis õpetaja poolt öelduna ette teada ja siis kui mõne ülesande puhul ei saa seda vastust, et see siis ajab ikka närvi küll.

Koolis oli hommikul hääletund. Tegeletakse Jean Genet näidendiga „Maids“, seal on kolm naistegelast. Ma siis ühe portugaallasest poisiga röökisin sealt maha ühe bravuurse õdede vahelise stseeni. Ei oska midagi arvata, proovin siin kooli suhtuda eelarvamuseta.

Igatahes lugesin koolis selles pahas-pahas internetis olles, et Eesti jalgapall sai EMi alagruppide loosimisel jackpoti. 23 miljonit on väärt Eesti-Inglismaa mängu teleõigused ja Venemaa on ju meie vana sõber. Nii palliplatsil kui viinajoomises. Eesti jalgpallil oleks aeg tekitada suurt kära. Siin on suurtes kaubamajased praegu 30% ja 50% ja 70% alla. Londoni hullud päevad. Müüakse igasuguste jalkameeskondade särke, aga ma vaevalt midagi ostan. Kunagi, kui olen vana ja kärsitu iseloom on jahtunud, siis ostan endale suure televiisori ja Barcelona, Juventuse ja Eesti särgid ning ka suure külmkapi. Külmkapis saavad olema õlu, majonees ja midagi head.

Õhtul lähen vast Lewishami Eesti klannile külla ja varastan wifit.

Comments:
Ega sa vist ei tea kui hea on lugeda kaua aega su mitut päeva?
 
ega vist ei tea kull...

aga tohutult armsalt segane kusimus

vabandust, campuse arvutitel pole tappe
 
kas täppidega arvutitel ikka oma campus on?:)
 
jalle uks natsa raskesti arusaadav kuss :)

ma arvan, et tappidega arvutitel on taitsa nii oma campus, nad hoiavad rohkem Eesti poole
 
miks valisid sina sel juhul Londoni?:)
 
sest vaheldust on vaja
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?