kunst pole elu

Kas sa mäletad, mil sa esimest korda välismaal käisid?
Mina vist käisin millalgi vanaema, ema ja vennaga Riia loomaaias, aga kuna meil oli siis Nõukogude Liit, et see siis ei lähe välismaal käiguna arvesse. Veidi hiljem, võib-olla olin ma siis umbes kuue aastane, käisin ma emaga Moskvas. Kui palju erinevat sorti gaseeritud limpsimasinaid seal oli! Ja veel veidi hiljem käisime perega Austrias vanatädil külas. Tol ajal oli mul rotisaba ning ma vaimustusin elektronmängudest ja Turtlesitest. Ma sain endale Raphaeli. Tal oli kaks keskmise pikkusega mõõka. Ma kogusin õlle- ja limpsipurke. Hiljem olen jalgpalliga reisinud korduvalt Pariisi, Kreekasse, Taani, Rootsi jne. Viimased kaks suuremat välislähetust olid Serbiasse ja Venemaale. Ma pole kunagi olnud Eestist eemal üle paari nädala.

Täna ma käisin juuksuris. Ühe puumaja keldris. Minu arust natuke trullakas noor vene näitsik, kes mind lõikas, minu arust ta veidi haises. Ta küsis lõikuse eest 65 kulli, ma andsin 75. Ja mu kõrvaltoolile tuli üks väike poiss ja ütles „Kandiga“ ja siis teine juuksur, kes oli keskealine ja rääkis eesti keelt ütles poisile: „Äkki teeme hoopis randiga, sul hakkab muidu külm.“ Ja ta tegi poisile randiga. Kui hakkasin juuksurist ära tulema, siis sadas sinna keldrisse üks purjus paks mees, tundus, et ta on püsikunde. Juuksurid soovitasid tal koju magama minna, aga see mees küsis mult: „Kas sul auto on?“ ja ma vastasin „Ei“ ja siis see mees küsis mult: „Kas sul load on?“ ja ma valetasin „Ei“.

Homme kell pool kaheksa hommikul tõuseb lennuk õhku. Näeme siis kui juba on soojem. Umbes kahe kuu pärast. Võib-olla varem. Oleneb kui memmekas ma siis tegelikult olen.