kunst pole elu

210106
Lennukis on mu ees musta peaga eesti naised ja nad räägivad omavahel sellest, et kuidas üks nende tuttav sünnitas ja nüüd on sel tuttaval rinnad kaenlaaugus. Ja üks nende sõbranna käis uut-aastat vastu võtmas Indias. Kusjuures koos lastega.
Nüüd kukkus ühe beipsi kõrvarõngas põrandale ja ma leidsin selle ja ulatasin talle ja ta lausus selle peale külma „aitäh“. Viimastel päevadel olen ma hakanud märkama märkimisväärseid naisterahvaid, mõnega teen varsti juttu ka, siis kui nina juba parem on. Praegu on mu nina ikkagi kui kassi poolt kraabitud.

Peal pool pilvi käitume korralikult, sest siin ei või meiega midagi juhtuda. Ses mõttes ei või midagi juhtuda, et kui juhtubki, et siis on nagunii pepukas, nii me siis oleme parem vagased. Uku magab, tal oli öö läbi iseenda ärasaatmine.

Ema panin mulle lennukisse kaasa paki „Piraadi“ krõpse, need pidid olema õudsalt normaalsed. Ma siis veidi näksisin neid, väga normaalsed ei olnud ja tegid käed rasvaga kokku. Lennuki vetsus pole vett ja sooja jooki nad siin ei paku, nad vabandasid, Tallinass olevat olnud liiga külm, et oleks saanud vett lennukisse tankida.

*

Nüüd on möödas umbes 16 ja rohkem tundi sellest ajast, kui Londoni jõudsime. Seiklusi on olnud palju. Alustasime orienteerumisega metroorägastikus, kus alguses kulutasime liialt palju raha ja päeva lõpuks ostsime igaüks endale liiga palju raha maksva kuupileti ehk siis kaardi, mis kutsub kuu aega esile rohelise tule metrootsoonides 1-4. Selles mõttes on see kuupilet meile vajalik, et me elame päris kaugel kesklinnast ja selle õige Londoniga peame siis sidet neljanda tsooni rongiga.

Igatahes seiklesime, mis seiklesime, lõpuks jõudsime New Elthami jaama ja kodinaid tirides, maailma vandudes leidsime üles aadressi Southwood Road 121. Diana võttis meid uksel vastu sõndega „Hello, we didn’t expect you so early, usually you arrive at night.“ Diana on lõbus-muhe-aktiivne-heatahtlik-noisi majaperenaine. Tal on kaks koera ja palju naljakaid lugusid. Üks suur emane koer ründab haukumisega kõiki mehi, kui need üritavad tema juuresolekul mõnele naisterahvale läheneda. Ka käeteretamise loeb see koer lähenemise alla. Mina, Robert ja Uku jäime Diana juurde ja tüdrukud ööbivad tema naabri juures. Dianal on heatahtlik mees Dennis, kes meie saabumisel oli rohkem kui väga ametis tubade küürimisega. Dennis paistab olevat osav ja naljalembeline. Igatahes eelmise aasta kogemustest meenutatakse kõige rohkem Tünni, kes oli nii kõva mees, et kolis ühte tuppa elama ühe tüdrukuga ja kes alati tuli teisel kellaajal kui ütles, et ta jõuab. Ja tehti selgeks, et olgu, mis on, aga ei tohi jätta välisust lukust lahti, sest muidu tuleb kell 4 hommikul piimamees ja see suur emane koer sööb piimamehe ära.

Päev leidis meid linnast, chinatownist „4.95 – eat as much as we can“. Kohtusime Siretiga, kes oli organiseerinud meile õhtuks väga viksi teatrikülastuse. Uue kunsti muuseumis mängiti üht tantsu-installatsiooni tükki, kus üks mees tundis süüd, et 1984. aastal ta elas Ameerikas ja ta isa Londonis ja isa oli siis nädal aega oma korteris surnud, kui poeg jaole jõudis. Igatahes sentimentaalne ilusa muusikaga lugu ja isa oli vägevalt kujutatud nagu mingist mõnusast läbipaistvast materjalist mannekeen.

Inimesi on Londonis palju, metroos käib kõik kiiresti, keegi kedagi tähele ei pane, sest inimesi on niipalju, et kõigil on rõõm ja õnnetus jääda umbisikuliseks.

Ostsin endale ka Londoni põhjaliku kaardi. Lähipäevadel hakkan seiklema. Nähtavasti üksi, sest nii on kõige mugavam. Elan Ukuga ühes toas. Ei teagi, kus meie egod hakkavad ööbima, igatahes seiklused ootavad ees. Ja muide Uku ja Robert polegi veel koju jõudnud, tšillivad nähtavasti linna peal koos teiste eestlastega. Aga vist käis just uks…

Ja sõitis siis tänava peal Hummeri limusiin. No ikka päris nii uhke. Ja siis peatus ja siis me lihtsalt tahtsime näha, et kes siis sealt autos välja tuleb…Autojuht jalutas tagumise ja ukse juurde ja avas ja…välja ronis üks põngerjas…siis veel üks, ahah nähtavasti mingi rikas perekond…aga siis veel üks põngerjas ja veel üks ja veel ja veel, tõesti mahub päris palju lapsi ühte autosse…ega Mcdonalds pole viimane sõna, kus oma sünnipäeva pidada…

Ja Uku jõudis ja mina olen väsinud. Loodan hommikul veidi tööd teha, sest muidu on apud lood. Tähtis on alati meeldivate asjade sees koostada endale päevaplaan, mis teeb sind õnnelikuks. Võib-olla lähen homme hommikul üksi jooksmagi, Robertist veel ei ole asja, ta ei leidnud täna linnast endale sobivaid tosse. „Jogging“ on vast üpriski meeldiv harjumus alustamaks uuesti algelist sportimist ja aitab see ennekõike tundma õppida uut kodukanti.

Muki ja Notsud ootavad minu kaisutust. Tänane öö PEAB tulema magus.

220106
Niipalju siis hommikusest jooksimisest. Ärkasin pool üksteist, teised pikutavad veel, täna lähme peale lõunat linna, Diana teeb lõunaks lambapraadi. Öösel olid mul jalas vanaema villased sokid.

Praegu on see ka, et ei oska ja ei teagi nagu mida eriti tahaks teatris vaadata. Ja ei tea täpselt kuidas rahaliselt välja tuleme.

Ja Londonis on veel üks vaal Thamesi sisse ujunud, rahvas elab talle kaasa, me ei jõudnud eile teda vaatama. Võib-olla on ta praeguseks hetkeks juba eutanaasia korras surnud.

On õhtu ja just möödus südaöö. Lõuna perekeskis oli meeldiv – lambapraad ja inglise riisipuding. Pärast läksime poistega linna, palju sõitsime transpordiga, ostsime Timeout ajakirja, kust saame sotti kunsti ja teatri jälgimise kohta. Robertiga kolasime ka West Endi teatrite ees, mina lähen millalgi vist Lion Kingi muusikali vaatama. Aga pühapäev on teatrites suhteliselt vaba päev.

Pärast seiklesime metrooga, et jõuda Siretile külla, ta tõmbas meil Timeoutis olulistele kultuurisündmustele ringid ümber. Pärast seiklesime bussiga-metrooga-elektrirongiga-bussiga koju. Me juba oskame ses suures transpordirägastikust suhteliselt praktiliselt ja kiirelt orienteeruda. Kõige tähtsam on olla tšill. Istud kahekordse bussi peale ja võid lõpmatult ülemise korruse esipingis mängida saitsiinigu-arvutimängu, liiklus on teistpidi, kabariiditunnetus on täitsa käest ära.

Homme on esimene koolipäev, ei kujuta ette, mis see endast kujutab.

230106
Istun koolis koos Marioniga esimeses tunnis. Peale vahepausi me kaasa ei tee, sest meil praegu pole Genet näidendit, millega nad tegelevad, aga äkki täna raamatukogust saame. Meid jagati ära igasugusteks gruppideks: magistrid eraldi, lavastajad eraldi, mina ja Marion eraldi ning Maria eraldi. Tunni esimesel poole tegime hääleharjutusi ja sulandusime gruppi, Marion arvab, et toredad inimesed, igatahes lahkemad kui meie Eestis.

Hommikul sõitsime Uku ja Robertiga bussiga kooli. Ronisime ilusti jälle teisel korrusele ette istuma ja arvasime, et oleme seal teisel korrusel omaette ja tegime lolli nalja ja siis äkki keegi läkastas-köhatas meie seljataga kõvasti. Taga nurgas istus üks must koolipoiss, aga ta oli nii must, et me ei pannud teda tähele. Oleme ilusate tüdrukute otsingul, räägime omavahel naljakat siivutut juttu. Oleme noormehed Ida-Euroopast, igatseme ja armastame wifit. Ja vahepeal joome siidrit.

Üle klassi kostub praegu vaikset inglise keelset sosinat. Ka prozektorite pistikud on siin kolme haruga…how does your mouth moves, when you say these words...find yourself in your bodies connected to the words…yes teacher is speaking with the students yes yes…nüüd nad häälitsevad teksti erineval, suu suurelt lahti ja ka vanamuti häält tehes.

Nüüd oleme hetkeks noorte filmi- ja teatrimeeste korteris ja varastame kellegi naabri wifit. Niukesed me eestalsed oleme. Kõik selleks, et end teistega jagada.