kunst pole elu

Ma nägin öösel hirmsat und. Oli üks väike tiik kuskil kaunis maakohas. Tiik oli kaetud vesiroosidega. Tiigi ümber jalutasid luigepoajd. Ma läksin tegin väikestele pai. Siis ma võtsin taskust noa ja vaikselt lõikasin neil pead maha. Viskasin nad tiiki, aga kuna vesirooside võrgustik oli tihe, siis jäid nad kõik jalad ülespidi pinnale. Ma ei tahtnud oma kurjust vaadata ja hakkasin ootama, et millal see tiik kinni kasvab.
Täna õhtul oli söögiks grillkana ja friikartulid.

Olin üle pika aja inimeste sees. Alguses tore. Niipadi- naapadi naljatlemine ja head uut aastat.
Veidi aja pärast tekkis põgenemisvajadus. Tagasi raamatukokku. Tagasi päeva poolitava kohustusliku kohvi juurde. Kusjuures koorega. Peaaegu alati koorega. Suhkur las jääb saladuseks.