kunst pole elu

Ma ei saa aru. Milleks eksisteerivad need kohustuslikud paroolivahetused. Oli siis nii, et ma ajasin end eile öösel voodist püsti ja mõtlesin, et vaatan kah palju mul siis raha on ja siis läksin hanzanetti ja voila enne ligi ei saa, kui uut turvaasja välja ei mõtle. Öösel siis muidugi mõtlesin välja midagi eriti geniaalset. See oli midagi nii vapustavat, et täna esimese viie proovimisega pihta ei saanudki. Homme panka, isikut tõendav dokument kaasa. Kindlasti on ka teenustasu. Sest ega siis tänapäeval tasuta äri ei ole.

Kõigepealt oli Rosa Salvaje. Seda mäletame kõik. Peale seda oli Naabrid ning Kodus ja võõrsil. Siis toimus otsustav hargnemine. Kes võttis Santa Barbara, kes A-rühma. Siis käis lainena üle meie kõigi Päästja koolikell ja neid hilisemaid asju ma eriti ei mäleta. Olid mingid daamid ja nad tahtsid linnas seksi saada. Ning siis oli veel mingi kahtlane perekond Bundy. Meil on mida ühiselt meenutada. Rahvusliku ajaraiskamise ajalugu. Esimene etapp. Pärast seda tuli internet...

Hea küll tark poiss. Tegele millegagi, millel on mõte. Nagu mu kirjutuslaua taga istuv härra Konstantin just ennast praegu väljendas: "Head sõnad ei tule siis, kui sa neid maksku mis maksab tahad väljendada, vaid siis, kui sa neile ei mõtle, kui nad ise osutuvad vajalikeks."