kunst pole elu

Eile, kui autoga sõitsime, siis Arsi uuris, et kui kiiresti ma loen. Ma vastasin, et kui vaja eesmärgile pühenduda ja tuld anda, et siis umbes 70 lehte poole tunniga. Arsi arvas, et nii kiiresti ikka ei loe, et siis ei jää mitte midagi meelde, et tema loeb kriminaalõigust tunni ajaga 10 lehte. Nojah. Siis me natuke vaidlesime, et need on ikka väga erinevad asjad ka. Mingit tavalist juttu võib vuristades lasta nii nagu näljasena maitsvat rooga, muidugi võivad osad olulised laused vahele jääda. Kui aga on asi, mis nõuab süvenemist, siis on alati siuke tunne, et ega minust küll maailmas keegi aeglasemalt ei loe.

Eks see ongi nii. Et keerulise teksti korral lugeda nagu jõuaks, aga mõte ei jõua järgi ja siis kui on lihtne pläma, et siis nagu mõte on tekstist ees. Need, kes mõtlevad kiiremini, need ka loevad kiiremini. Mõtlemiseks pole vaja moodustada lauseid. Teksti neelamiseks pole vaja jälgida iga konkreetse lause ehitust.

Seda ma luban, et minust ei saa kunagi eesti keele ja kirjanduse õpetajat.