kunst pole elu

Ma pean viitsima. Ma viitsin. Viitsida on ilus. Ma õpin ja puhkan pausidega. Või siis rohkem puhkan ja õpin pausidega. Igatahes olen ma ilus.

Täna me kirjutame eesti tuntumaile häälele. Ma olen liiga diletantlik ja liiga noor, et mäletada, teada neid olulisi teatrilavastusi. Sel mehel oli pilk kui kivi. Kivi, mis sind liigutas. Mikk, räägi neile seal nii, et nad tunnevad end jäävatena. Üks Mikiver olid. Käisid veel meie korraldatud Panso peol 30. novembril, kiitsid meie tantsulavastust.

Heakene küll. Ma lähen väänan nüüd raamatut ja maadlen paberitega.