kunst pole elu

Ma pole kunagi olnud eriti hea ajastaja. See on realistlikus elus väga tähtis, kui tahad hakkama saada. Me kõik oskame absoluutselt valel hetkel öelda absoluutselt valesid sõnu. Muidugi. Kuid suhtlemine on teiste inimestega hakkama saamine ja see pole tänase postituse teema.

Kui ma jalgpalli mängisin, siis oli vahel nii, et trennis panin väga hästi ja siis võistlustel olin ilge toss. Ma olen nagu eestlane, kes ikka mingi ma-ei-tea mille pärast kipub verest välja lööma. Enne eksameid on ka ajastus ilgelt tähtis. Pole mõtet tippvormis olla nädal enne eksamit. Tibusid loetakse Torinos. Ja samas maratoniks ei pane ennast valmis eelmise õhtuga.

Need, kes ajastavad, need saavad endale head töökohad, ilusad naised ja võimsate tuledega autod.

Nädal näitab, mis minust saab. Ilusat naist ma tahan. Tööd ei tee kunagi. Auto võib olla. Kas olen perspektiivikas...

Sõidsin täna ema ja vennaga Lõuna-Eestis autoga ringi. Surnuaedade ja maakodu vahet. Ilus oli. Tõin linna kaasa mingi tüki, see tükk tuleb mulle kasuks. Ainult päeva edenedes jõin liiga palju kohvi.