20060228
28 katkist pepuõuna
270206
Viimase hetke pakkumised ei ole kasutusel ainult reisibüroodes. On ju kõigil mälestustest võtta mõni õhtu, mil kõik pidi olema hoopis teisiti kui välja kukkus. Juhuste läbi lähevad imed käiku ja korraga avastab inimene end kirelist tangot tantsimast. Aga ta pole mitte kunagi tantsukursustel käinud…
Koolis oli tavaline. Mängisid ühes etüüdis kolli ja vahetunnis kogemata pritsisin Maria püksid vett täis. Kai soovitusel avastasin etv24.ee vahendusel 24. veebruari Aktuaalsest koha, kus poolikus jänesekostüümis Andres teretamist imiteerides teeb Estonias Arnoldile kohta soojaks. Nali viib meid kosmosesse.
Jah. Selle tunnistan ka üles, et ma ei pidanud vastu. Homme on Eestis vastlapäev ja mul tuli hernesupi ja kukli isu. Ostsin poest kaks junni, mis nägid välja nagu koogid, aga maitsesid nagu vastlakuklid. Ausõna maitsesid. Ma ei mõtle seda välja. Keegi peab minu eest liugu laskma. Pepud muhku, salvod tükkideks ja loomulikult, otse loomulikult PÕSED PUNASEKS!
Igatahes nii ma koolist kodu poole suundusid ja tüdrukud kutsusid mu teatrisse ja ma sõin rongipeatuses jogurtit ja me ajasime päevad sassi. Hoopis homme vaatame ühe kõrtsu peal asuvas teatris Sarah Kane viimast näidendit. Seda, mille kirjutamise ajal ta end ära tappis. Ega ma ei olnudki täna vereks ja paljasteks naisteks valmis.
Angeli metroopeatuse lähistel oli suur raamatupood. Danny Boyle „28 days later“ lisandus mu väikesesse, kuid loodetavasti pidevalt täienevasse dvd kogusse. Olen sellest filmist palju kuulnud, Boyle suuruses ei kahtle. Täna vaatama ei hakka, vast homme.
Teatri asemel otsustasin koos Maria ja Marioniga kohvikusse minna.
Tüdrukud otsivad maast raha, aga leiavad nööpe. Kui leiad nööbi, siis tuleb halb päev. Kui leiad raha, siis pole viga. Kui annad kodutule raha, siis saad risti kirja. Mina ei oska millegi pärast anda. Ka nööpe ja rebaseid näen Londonis harva. Mina märkan pudelikorke, reklaame ja silmi.
Läksime hoopis pubisse ja jõime ühe õlle. Rääkisime midagi kunstist, tegime nalja ja vetsus oli kondoomiaparaat, mil vilkus punane tuli „out of order“. Niipalju kui mina Inglismaal olen käinud kõrtsude „dzentelmen“ sektsoonides, siis on need ikka tõelised peldikud olnud. Põrand vett täis, pissuaarides asetsevad komm-puhastus-kapslid eritavad tugevat aromiseeritud kloori lõhna. Ja üleüldse on siin enamus avalikes vetsudes nii, et pead käsi kuivatama selle kuuma õhu aparaadi all, aga see on aeganõudev ja ebameeldiv. Paberisse käsi kuivatada on loomulikum.
Lõpetuseks sõitsime metrooga Charing Crossi McDonaldsisse ja puresime veidi pahna. Kodus sõin veel vorstikesi. Rongis oli üks kodutu koeraga. Ta palus viisakalt raha. Osad inimesed andsid, mina mitte. Olen ära teeninud väikese põlastuse. Õlu jaoks on raha, aga inimese jaoks ei ole.
Täna ei olnud mitte millegi poolest eriline päev. Ma arvan, et see kõik kustub mu mälust õige pea.
Viimase hetke pakkumised ei ole kasutusel ainult reisibüroodes. On ju kõigil mälestustest võtta mõni õhtu, mil kõik pidi olema hoopis teisiti kui välja kukkus. Juhuste läbi lähevad imed käiku ja korraga avastab inimene end kirelist tangot tantsimast. Aga ta pole mitte kunagi tantsukursustel käinud…
Koolis oli tavaline. Mängisid ühes etüüdis kolli ja vahetunnis kogemata pritsisin Maria püksid vett täis. Kai soovitusel avastasin etv24.ee vahendusel 24. veebruari Aktuaalsest koha, kus poolikus jänesekostüümis Andres teretamist imiteerides teeb Estonias Arnoldile kohta soojaks. Nali viib meid kosmosesse.
Jah. Selle tunnistan ka üles, et ma ei pidanud vastu. Homme on Eestis vastlapäev ja mul tuli hernesupi ja kukli isu. Ostsin poest kaks junni, mis nägid välja nagu koogid, aga maitsesid nagu vastlakuklid. Ausõna maitsesid. Ma ei mõtle seda välja. Keegi peab minu eest liugu laskma. Pepud muhku, salvod tükkideks ja loomulikult, otse loomulikult PÕSED PUNASEKS!
Igatahes nii ma koolist kodu poole suundusid ja tüdrukud kutsusid mu teatrisse ja ma sõin rongipeatuses jogurtit ja me ajasime päevad sassi. Hoopis homme vaatame ühe kõrtsu peal asuvas teatris Sarah Kane viimast näidendit. Seda, mille kirjutamise ajal ta end ära tappis. Ega ma ei olnudki täna vereks ja paljasteks naisteks valmis.
Angeli metroopeatuse lähistel oli suur raamatupood. Danny Boyle „28 days later“ lisandus mu väikesesse, kuid loodetavasti pidevalt täienevasse dvd kogusse. Olen sellest filmist palju kuulnud, Boyle suuruses ei kahtle. Täna vaatama ei hakka, vast homme.
Teatri asemel otsustasin koos Maria ja Marioniga kohvikusse minna.
Tüdrukud otsivad maast raha, aga leiavad nööpe. Kui leiad nööbi, siis tuleb halb päev. Kui leiad raha, siis pole viga. Kui annad kodutule raha, siis saad risti kirja. Mina ei oska millegi pärast anda. Ka nööpe ja rebaseid näen Londonis harva. Mina märkan pudelikorke, reklaame ja silmi.
Läksime hoopis pubisse ja jõime ühe õlle. Rääkisime midagi kunstist, tegime nalja ja vetsus oli kondoomiaparaat, mil vilkus punane tuli „out of order“. Niipalju kui mina Inglismaal olen käinud kõrtsude „dzentelmen“ sektsoonides, siis on need ikka tõelised peldikud olnud. Põrand vett täis, pissuaarides asetsevad komm-puhastus-kapslid eritavad tugevat aromiseeritud kloori lõhna. Ja üleüldse on siin enamus avalikes vetsudes nii, et pead käsi kuivatama selle kuuma õhu aparaadi all, aga see on aeganõudev ja ebameeldiv. Paberisse käsi kuivatada on loomulikum.
Lõpetuseks sõitsime metrooga Charing Crossi McDonaldsisse ja puresime veidi pahna. Kodus sõin veel vorstikesi. Rongis oli üks kodutu koeraga. Ta palus viisakalt raha. Osad inimesed andsid, mina mitte. Olen ära teeninud väikese põlastuse. Õlu jaoks on raha, aga inimese jaoks ei ole.
Täna ei olnud mitte millegi poolest eriline päev. Ma arvan, et see kõik kustub mu mälust õige pea.
# posted by Mart : 16:12
Comments:
<< Home
Salvokate lõhkumiseks ei pea eriti suurt vaeva nägema, kolm korda lasime alla ja juba tükid lendasid. Ühekorra koos jalanõudega :) Aga super vahva oli.
Postita kommentaar
<< Home
