kunst pole elu

070206
Meie aias on kanakuut, aga perenaine ei lase kanu mitte kunagi pisukesse aeda patseerima, sest võib tulla rebane ja kanad ära süüa. Robert on üpriski kindel, et varsti võtavad rebased linna üle. Londoni eeslinna parkide loomad ei karda inimesi. Ma katsusin täna orava saba. Petsin oravat, mul polnud pähkleid jagada. Karusid, hunte, põtru pole veel näinud. Mõtle kui ükspäev kooliteel läbi pargi patseerides jalutaks mulle vastu metssiga koos triibuliste põrsastega…

Kuidas pidada Londoni kesklinnas viisakat ja samas veidi elitaarsena tunduvat kõrtsu või ööklubi? Vastus on lihtsamast lihtsam. Muretse endale suured turvamehed, riieta nad musta, valmista neile nimesildid, anna neist ühele kätte mapp ja pane nad õue ukse ette. Põhimõtteliselt on see kuldreegel. Tallinnas kasutab siukest strateegiat Prive, ju on Mahmastol palju reisinud.

Välismaal on kõik teistmoodi ja põhiline asi, mis on teistmoodi, on inimeste mõtlemine. Jah, me tunnetame, et need võõrad inimesed mõtlevad „teistmoodi“… siis, kui söövad rongis võileiba või istuvad raamatukogus või võtavad paaris napsu või tülitsevad omavahel või nutavad või armastavad. Välismaal algul inimene armub „teistmoodsusesse“.…ja siis veidi aja pärast selgub, et raiped igavalt mõtlevad. Nad mõtlevad ju räigelt igavalt. Pealiskaudselt ja nad on lollid ja nad pingutavad ühtede tunnetega üle ja teisi pole neil jälle üldse, hirmsalt igavad ja sobimatud isendid…ja siis veidi aja pärast ei saa enam ise aru, et kuidas siis mina mõtlen. Olen üks või teine ja siis hakkab reisija enda käest küsima, et kes ma siis olla tahan ja siis võtab ta vastu otsuse, et ei viitsi enam mõelda, et see nagunii ei vii kuhugi ja mingi aja pärast hakkab uuesti mõtlema ja siis ta mõtleb välja küsimuse „Mis on siis inimesele tähtsam…kas seiklused ja reisid, mis ta võtab ette väliselt või need rännakud, mis toimuvad enda sees, sisemised mõtted, tunded ja arengud?“ Nii. Lõpetuseks leiab „tark“ inimene endale ilusa lõppmõtte: reisimine stimuleerib sisemist maailma ja vastupidi, et see mis on minu sees, see juhib mind edasi ükskõik mis maailma punktis ma ka ei viibiks…Ja siis inimene õhinaga räägib seda oma uut „ekstra-intra tasakaaluteooriat“ mõnele teisele inimesele ja teine inimene vastab: „Elementaarne, ma teadsin seda juba ammu.“ Ja inimene hakkab uuesti mõtlema, et välismaal on ikka kõik teistmoodi…rongid, inimesed, kohvimaitse kui naeratused.

Ma enda kohta juba liiga tihti kasutan I’m sorryt ja thank youd. Maria rääkis, et ta ükspäev metroos kogemata astus räigelt ühele inimesele jala peale ja see inimene koheselt reageeris „I’m sorry, it’s my fault.“ Täna linna vahel jalutas mu taga armas paarike ja siis mees ütles: „I’m suppose to buy you things, you are my bitch.“ Ma ei tea, kas nad läksid ostukeskusesse, mina igatahes läksin ja sõidsin pika eskalaatoriga kuhugi ülemisele korrusele ja olin korraga kuskil arvuti- ja rahamängude maailmas ja siis raiskasin seal umbes 80 penni. Kuuekümne penni eest tahtsin endale kombitstõstukmasinaga saada ühte pehmet karu, aga ei õnnestunud. Nende kombitsmasinate juures olid mingid hiinlased, naisel oli käes suur must kilekott ja mees muudkui erinevatest masinatest tõstis välja pehmeid loomakesi. Kindlasti nad müüvad need loomad hingehinnaga kuskil saksa turistidele. Ja umbes 20 penni lükkasin kahe penniste kaupa masinasse, kus raha lükkab raha ja siis osa raha peaks sulle välja kukkuma. Ei miskit mulle. Ostsin endale Virgin Megastorist kõige odavamad nööpkõrvaklapid. 3.99.

Osades metroojaamades on päris pikad maaalused koridorid, et ühelt liinilt teisele ümber istuda ja nendes koridorides on märgistatud kohad tänavamuusikutele. Aga meil on juba teooria, et ega metroosse igaüks esinema ei või minna, sest kõik muusikud, kellest maaall oleme möödunud, panevad päris hästi. Mõni on saksofoniga, mõni kitarriga, mõni viiuliga. Nähtavasti on nad pidanud esinema mingile komisjonile ja siis saanud ametliku tiitli „Metroomuusik“. Nad on romantilised tegelased. Ma arvan, et nad väga armastavad oma muusikat. Õiged inimesed.

*

Täna õhtul laadin oma arvutit Uku plaatidega. Viimati lisandusid Prodigy ja Tõnis Mägi. Ma võtan omaks, et olen heatahtlik grafomaan, aga muusikast ei tea ma endiselt mitte midagi. Oi kuidas mingis vanuses mulle meeldis lugu Koit, valguse võit ja oi kuidas ma mõtlesin mingis vanuses rajusid mõtteid kui mtvst tuli Smack my bitch up video ja selle video lõpus vaatab üks ilus tüdruk ennast peeglist. Ja just lisasin veel Ruja ja nööbid kõrvades kuulan Need ei vaata tagasi ja Uku naerab, sest refrääni laulan kõvasti. Do you honestly believe you gonna be the next pop idol?

080206
Jah. Kolm tähtsamat sündmust maailma ajaloos viimase kahekümne aasta jooksul? Televiisori puldi kasutustelevõtt, internet ja läptop arvutid…Kõik sõjad ja terroristid jäävad kaugele maha. Aga ma olen sellest juba ennegi rääkinud. Pisikesed mugavused on need, mis meile tegelikult korda lähevad. Vabadus. Jah, ajalugu on jõudnud nüüd lõplikult vabaduseni. Ma trükin oma elu kustutamatule kõvakettale. Aidsi mina ei karda, see viirus võib mind tappa ainult füüsiliselt. Aga mina olen juba ammu midagi enamat. Oi nüüd läks härdaks. Aitab.

*

Abu Hamza. Põhiline tegelane ajalehtedes Sol Campelli kõrval. Hamza on haakkonsu käsi, keda peetakse kohalikuks terroristide koolitajakas ja ta pisteti nüüd kaheks aastaks vangi ja kõik diskuteerivad, et kas mees pääses liiga kergesti. Campelli (vabandused, võib-olla on see mees nõrga b-ga Cambell) isiklikud mured on lahendatud ja Arsenali treener Wenger uuesti usaldab teda ja Inglismaa igatseb MMiks endale kangelasi. Aga nähtavasti jääb see ainult unistuseks. Aga Hamza on paha-paha mees, ta on ohtlik, ta mošees õpetas välja eeskujulikke terroriste, kollane ajakirjandus kasvatab, müstifitseerib ja tapab oma kangelasi. Rongis vedeleb ajaleht Metro.

Õhtusöögiks oli supp ja kala ja pärast sööki otsustasime Ukuga linna minna ja siis rong hilines ja me jõime siidrit ja Uku suitsetas piibust kirsitubakat ja kohalikud noored arvasid, et oleme coolid ja siis linnas sõime McDonaldsis talongidega poole hinnaga bigmacce ja ma ostsin ka kohvi ja mõtlesin, et neil on siin ikka päris suured kohvitopsid ja siis me saime Uku sõbranna Evaga kokku ja sõitsime metrooga ja jalutasime Thamesi ääres ja suure karusselli juures olid turvamehed ja mina ei saa aru, miks seda asja milleeniumi rattaks kutsutakse ja siis lõpuks sõitsin rongiga koju ja minu kõrval istusid korralikud natuke purjakil ülikonnas mees ja viisakalt riietatud naine ja nad lisasid Costa firma kohvitopsidesse rebitavatest pakkidest suhkrut ja olid oma seisuse kohta ülemeelikud ja kui siis New Elthami rongijaamast kodu poole patseerisin, siis laulsin mingit laulu, mida tegelikult pole olemas ja mida ma praegu enam ei mäleta. Meie aeg on veel ees, vast kasutame ta ära. Head ööd.

090206
Nüüd on päike päris ere. Eesti aprilli lõpp. Täna varsti on seesama Lapage meil koolis. Ta tuleb täpselt kell 13.15 ja räägib pool tundi meile oma elust ja pool tundi saab talle küsimusi esitada ja täpselt kell 14.15 ta lahkub. Tähtsatel meestel on elu minuti pealt kavandatud. Mul on neist kahju. Ma tahaksin Lapagelt küsida: „What’s the meaning of life?“

*

Just lõppes nn. eksam. olin seal päris tore, karjusin ja naersin ja tantsisin. Põhiline sisuline vahe eesti ja inglise teatrikoolidel on see, et Inglismaal pidevalt kiidetakse õpilasi. Tänu kiitusele toodavad inimesed siin vahel jama, aga on ka oma ideede presenteerimisel julgemad ja avatud ja tänu sellele võib õppeprotsessis toredaid hetki sündida palju kergemini kui Eestis. Emilio, see lavendilõhnaga õppekava juht, ütles iga etüüdi alguses: „Three, two, one, go whenever you ready“ ja Uku tuli ka vahepeal neid asju vaatama ja hakkas itsitama selle ütluse peale ja siis mina hakkasin Uku itsitamist itsitama ja siis me olime ühes nurgas nagu debiilikud käsi suu ees kõk, kõk, kõk. Maria hiljem ütles, et tal oli meie pärast veidi piinlik.

Loomulikult ei küsinud ma Lapagelt oma lemmik küsimust, sest teda kuulas palju inimesi ja mitmed esitasid tarku küsimusi ja Lapage oli hea ja avatud mees ja rääkis kuidas tema arust teatrivärk käib. Teater peab tekitama emotsiooni vaataja sees, mitte näitlejate vahel ja teater peab ajaga kaasas käima või ajast huvitavusega sammu ees olema. Teatril on järjest raskem elus püsida, sest „aeg“ muutub turbulentse kiirendusega järjest multifunktsionaalsemaks ning publik on haritum ja targem kui kõik eelnevad põlvkonnad. Teater vajab laia silmaringiga sõdureid.

Öösel tuli meile külalisi juurde. Mari töökaaslased peatuvad Diana juures paar päeva ja nii võiski öösel televiisorit rääkimas kuulda, sest üks tulija on Sirje Eesmaa. Telediktorid on alati olnud oma auraga kättesaamatud igaõhtused kaaslased.

Väljas on pime, oravad nähtavasti juba magavad, varsti sulgub raamatukogu ja mina lähen koju. Küsimus on ainult, et kas bussiga või rongiga või jala.

*

Kiirteede ääres võib autodele vastu jalutada. Karjuks siis kõvasti „Tere auto, kuidas sinul läheb!“ Aga vuhisevad sõidukid on sama umbisikulised kui inimesed metroos. Võib-olla ainukesed, kes hooliksid oleks…taksod. Aga neil oleks ka omakasu mängus. Nii et kõige parem ongi mitte midagi loota. Jalutada on mõnus. Las autod sõidavad oma teel ning jalad jäävad veidi kõrgemale ja kitsamale asfaldile. Laternad hoiavad end teede juures sirges rivis. Nende järgi jõuab alati kohale.

Simpsonid on kõige geniaalsem minu eluajal loodud pikaajaline nihestatud maailm, mis samas on väga realistlik. Kõik väikeste poodide müüad on siin Abud. Kahekordsetes liinibussides möllavates koolilastes elab Bart. Kuigi Simpsonitel pole britanniaga midagi tegemist, puhas Ameerika kommerts.

Kas terve inimene tohib invavetsus hädal käia? Kindlasti on see väiksem patt, kui jätta oma auto supermarketi parkimismajas invakohale. Inglismaal on piss erakordselt kollane.