20060214
daffodils
1202062
„Kristina Smigun sai olümpiavõidu“…ärkasin umbes kell kümme ja leidsin telefonist ema sõnumi, äratasin Uku ja ütlesin, et Šmigun pani ära. Ja persse kui kahju meil oli, et ei näinud, sest võib-olla selliste emotsionaalsete hetkete nimel me üldse elamegi. Ja raisk kui head meel meil oli Šmiguni üle, sest on ju ta niipalju spordis peksa saanud: see Otepää 0,2 sekundiline allajäämine Pedersenile, siis see saanisõidu lugu, siis millalgi maailmakarika viimasel etapil, kui tal oli üldvõit käeulatuses, siis ta viimasel laskumisel metsa vahel kukkus. Igatahes kuulan isamaalisi viise ja fantaseerin telepilti. Eile õhtul jäime väga hilja magama, rääkisime naistest ja kunstist ja ma siis mingi hetk ütlesin, et suured asjad on õhus, et lähipäevil juhtub palju asju. Kõlagu hümn, rahvas armastagu oma kangelasi!
„Teater enneolematu“ oli täna. Me ei teadnud kas nutta, naerda, nautida või ära joosta. Eile, kui üksi kodus olin saatis Maria mulle sõnumi „Kas sa tahad homme mingit väärakate muusikali vaatama tulla?“ ja ma vastasin „Tahan küll, kui palju ei maksa“ ja maksis 8 naela ja täna kell kaheksa hakkas BACi teatrimajas muusikal „Thalidomide“, mille oli kirjutanud valesti kasvanud lühikeste kätega mees. Loomulikult oli see mees ka etenduse peamine näitleja ja muusika autor. Ühesõnaga rääkis lugu 60ndate thalidomide uimastite skandaali tõttu sündinud väärastunud kätega lastest. Lugu oli väga algeline ja loll ja vahepeal see „meesnäitleja“ ja teda assisteerinud füüsiliselt terve näitsik panid mööda, aga vahepeal oli ka lihtsalt pööraselt naljakas. Võib-olla me lõkerdamise mõnel hetkel vale koha peal, aga me lihtsalt ei saanud naeru tagasi hoida. Me ei naernud mehe puuet vaid situatsioone, mida ta mängis ja igasuguseid eri tegelaskujude „päriskäsi“, mis ta oma tömpsude otsa konstrueeris. Etenduse lõppedes plaksutasime maruliselt. Saime kustumatu elamuse. Olime näinud kõige suurema eneseirooniaga inimest.
Aga praegu olen ma pahane, sest ma vist täitsin laupäeval posti pandud uue tudengi Oyster kaardi avalduse valesti ja kuna nad vastavad avaldusele kümne päeva jooksul, siis ma ei teagi nüüd, et kas saan hakata metrooga odavamalt sõitma. Mõnikord bürokraatia lööb jalust mu hinge.
Täna oli meie kodurongi teel remonditööd ja teatrisse jõudmiseks pidime sõitma bussiga, rongiga, metrooga, bussiga ja sama vahendeid pidi hiljem ka koju tagasi pöörduma. Olen väsinud, ootan unne värve. Loodan öösel mitte näha seda tömpside kätega meest. Mulle meeldib kuidas selles ühiskonnas siin hoolitsetakse ja väärtustatakse disabled (halvatud, taandarenguga) inimesi. Huvitav, kas Eestis on siis selliseid inimesi vähem või lihtsalt pole Eestis kombeks see, et sellised inimesed kodust väljas käiksid. Magama. Homme ärkan vara.
130206
Kui sõitsime väikesena maale vanaema juurde bussiga, siis oli ainult üks mure. Kas saame esimesse pinki istuma. Täna sain, aga ainult istun valel poolel, sest selle kaugliini bussi juht istub ka valel poolel. London ärkab, buss suundub linnast välja. Nööpidest laulab mulle Mäks ja tunnen end romantiliselt. Driver on meil täna aastatesse kalduv härrasmees, tal on juuksed tõmmatud zeleega üle pea, nii polegi kiilas pealagi nii silmatorkav.
*
Kiirteel on mõlemas suunas kolm rida. See buss sõitis läbi ka Heatrow lennujaamast, seal buss täitus, enamjaolt hiinlastest. Kiirteede küljel ilutseb aeg-ajalt silt „Tiredness can kill. Take a brake.“ Silma jäävad sombused põllud ja lombid. Enamus piirdeaedu on uued ja sirged. Just silmasin istutatud väikeste kuuskede alleed. Eurokuusepojad on nagu euroõunad. Kõik ühtemoodi ilusad. Igav.
*
Bath. Väike, kuid parajalt suur. Veekuurort, kuid endine. Peatänavaga, kuid rohkete parkidega vürtsitatud. Puhkan Londonist. Sõitsin Kerlile külla, näen Inglismaad ka teise kandi pealt. Täna tekkis mõte, et ragbit oleks päris äge lives näha. Mõtlesin, et ragbit vaadates ma mõtleksin, et mille kuradi pärast peavad täisjõus mehed omavahel pead pidi kokku jooksma. Istun kohvikutes ja kuulan naiste loba, ei tee midagi ja tunnen päevasest uimasusest rahuldust. Bathis olid kunagi vist kuningate tervisebasseinid, arhitektuur on siin vägev. Siin on üks sild, millest ei saa aru, et see on sild, sest sillal on mõlemal pool tihedalt üksteise vastas poekesed ja kohvikud. Muki sõbrustab siin ühe sinise jõehobu ja sinise kassiga. Jõehobu kannab oranzikat spordikostüümi.
Tüdruk ja poiss jalutavad tänaval. Nad on enne rääkinud, et Inglismaal on igal kodutul üldjuhul koer. Nad märkavad ühte koera ühe maja ees armsalt istumas.
„Oi kutsu, mis sa siin ootad?“
Poiss ja tüdruk mööduvad koerast ja poiss vaatab aknast sisse.
„Üks kodutu tegi endale võtmeid.“
„Võib-olla…“
Poiss ja Tüdruk jalutavad mõnda aega edasi.
„Oota, aga kui ta oli kodutu, et siis mis võtmeid ta endale tegi?“
„See oli tehnikapood.“
Naer.
„See on rahvus, kes armastab järjekordi. Nad seisavad järjekorras, et kohvikusse minna, öösiti on põhiline tegevuskoht taksojärjekord, seal kakeldakse ja tehakse seksi. Neil on mingi vajadus pubides hästi tihedalt koos leti ääres seista. Müstiline kuuluvusvajadus.“
140206
Valentinipäev. Eilne õhtu möödus rahvusvahelises seltskonnas süües ja juues. Eestlanna ja tšehhitarid ja prantslane kirusid siin majas elavaid hiinlasi. Pilukad pidid olema räpakad kollid, kes kuritarvitavad ühiskööki. Täna hommikul kinkisin tüdrukutele nartsisse ja raiskasin aega kohvikus. Mu magu pole elu sees niipalju teed läbi lasknud kui viimase paari nädala jooksul. Päike paistab, turistid jalutavad ajalooliste kivimajade hõngus ja mina käisin just vannis, sest siin pole dušši. Romantiline oli see, et kui juustepesuks pead taha kallutasin, läksid kõrvad lukku. Väikesena käisin ma iga nädal vannis. Siis elasin ma Lasnamäel. Pärast seda, kui keskkooli keemiaõpetaja avaldas saladuse, et inimene on vannist tulles sama räpane kui vanni minnes, sest mustus koguneb pinnale ja veest püsti tõustes võtab inimene bakterid endaga uuesti kaasa, et siis pärast seda jäi vann tahaplaanile. Ükskõik. Praegu on mul küll puhas tunne. Tunne on kõige tähtsam. Vist.
*
Laiskus on inimese loomuse kõige parem osa. Me naudime mitte midagi tegemist ikka täiega. Mina magasin valentinipäeva maha, vaatasin aknast suuri langevaid vihmapiisku ja oma arvuti taha ühendatud kõlaritest kostus soundtrackiks Sigur Ros. Ja heale eesti poisile jagavad kohalikud töötavad tüdrukud kohvikutes tasuta jooke. Lihtne on olla mees, kui oskad teha kingitusi. Ei loe, et need nartsissid on kõige odavamad lilled.
„Kristina Smigun sai olümpiavõidu“…ärkasin umbes kell kümme ja leidsin telefonist ema sõnumi, äratasin Uku ja ütlesin, et Šmigun pani ära. Ja persse kui kahju meil oli, et ei näinud, sest võib-olla selliste emotsionaalsete hetkete nimel me üldse elamegi. Ja raisk kui head meel meil oli Šmiguni üle, sest on ju ta niipalju spordis peksa saanud: see Otepää 0,2 sekundiline allajäämine Pedersenile, siis see saanisõidu lugu, siis millalgi maailmakarika viimasel etapil, kui tal oli üldvõit käeulatuses, siis ta viimasel laskumisel metsa vahel kukkus. Igatahes kuulan isamaalisi viise ja fantaseerin telepilti. Eile õhtul jäime väga hilja magama, rääkisime naistest ja kunstist ja ma siis mingi hetk ütlesin, et suured asjad on õhus, et lähipäevil juhtub palju asju. Kõlagu hümn, rahvas armastagu oma kangelasi!
„Teater enneolematu“ oli täna. Me ei teadnud kas nutta, naerda, nautida või ära joosta. Eile, kui üksi kodus olin saatis Maria mulle sõnumi „Kas sa tahad homme mingit väärakate muusikali vaatama tulla?“ ja ma vastasin „Tahan küll, kui palju ei maksa“ ja maksis 8 naela ja täna kell kaheksa hakkas BACi teatrimajas muusikal „Thalidomide“, mille oli kirjutanud valesti kasvanud lühikeste kätega mees. Loomulikult oli see mees ka etenduse peamine näitleja ja muusika autor. Ühesõnaga rääkis lugu 60ndate thalidomide uimastite skandaali tõttu sündinud väärastunud kätega lastest. Lugu oli väga algeline ja loll ja vahepeal see „meesnäitleja“ ja teda assisteerinud füüsiliselt terve näitsik panid mööda, aga vahepeal oli ka lihtsalt pööraselt naljakas. Võib-olla me lõkerdamise mõnel hetkel vale koha peal, aga me lihtsalt ei saanud naeru tagasi hoida. Me ei naernud mehe puuet vaid situatsioone, mida ta mängis ja igasuguseid eri tegelaskujude „päriskäsi“, mis ta oma tömpsude otsa konstrueeris. Etenduse lõppedes plaksutasime maruliselt. Saime kustumatu elamuse. Olime näinud kõige suurema eneseirooniaga inimest.
Aga praegu olen ma pahane, sest ma vist täitsin laupäeval posti pandud uue tudengi Oyster kaardi avalduse valesti ja kuna nad vastavad avaldusele kümne päeva jooksul, siis ma ei teagi nüüd, et kas saan hakata metrooga odavamalt sõitma. Mõnikord bürokraatia lööb jalust mu hinge.
Täna oli meie kodurongi teel remonditööd ja teatrisse jõudmiseks pidime sõitma bussiga, rongiga, metrooga, bussiga ja sama vahendeid pidi hiljem ka koju tagasi pöörduma. Olen väsinud, ootan unne värve. Loodan öösel mitte näha seda tömpside kätega meest. Mulle meeldib kuidas selles ühiskonnas siin hoolitsetakse ja väärtustatakse disabled (halvatud, taandarenguga) inimesi. Huvitav, kas Eestis on siis selliseid inimesi vähem või lihtsalt pole Eestis kombeks see, et sellised inimesed kodust väljas käiksid. Magama. Homme ärkan vara.
130206
Kui sõitsime väikesena maale vanaema juurde bussiga, siis oli ainult üks mure. Kas saame esimesse pinki istuma. Täna sain, aga ainult istun valel poolel, sest selle kaugliini bussi juht istub ka valel poolel. London ärkab, buss suundub linnast välja. Nööpidest laulab mulle Mäks ja tunnen end romantiliselt. Driver on meil täna aastatesse kalduv härrasmees, tal on juuksed tõmmatud zeleega üle pea, nii polegi kiilas pealagi nii silmatorkav.
*
Kiirteel on mõlemas suunas kolm rida. See buss sõitis läbi ka Heatrow lennujaamast, seal buss täitus, enamjaolt hiinlastest. Kiirteede küljel ilutseb aeg-ajalt silt „Tiredness can kill. Take a brake.“ Silma jäävad sombused põllud ja lombid. Enamus piirdeaedu on uued ja sirged. Just silmasin istutatud väikeste kuuskede alleed. Eurokuusepojad on nagu euroõunad. Kõik ühtemoodi ilusad. Igav.
*
Bath. Väike, kuid parajalt suur. Veekuurort, kuid endine. Peatänavaga, kuid rohkete parkidega vürtsitatud. Puhkan Londonist. Sõitsin Kerlile külla, näen Inglismaad ka teise kandi pealt. Täna tekkis mõte, et ragbit oleks päris äge lives näha. Mõtlesin, et ragbit vaadates ma mõtleksin, et mille kuradi pärast peavad täisjõus mehed omavahel pead pidi kokku jooksma. Istun kohvikutes ja kuulan naiste loba, ei tee midagi ja tunnen päevasest uimasusest rahuldust. Bathis olid kunagi vist kuningate tervisebasseinid, arhitektuur on siin vägev. Siin on üks sild, millest ei saa aru, et see on sild, sest sillal on mõlemal pool tihedalt üksteise vastas poekesed ja kohvikud. Muki sõbrustab siin ühe sinise jõehobu ja sinise kassiga. Jõehobu kannab oranzikat spordikostüümi.
Tüdruk ja poiss jalutavad tänaval. Nad on enne rääkinud, et Inglismaal on igal kodutul üldjuhul koer. Nad märkavad ühte koera ühe maja ees armsalt istumas.
„Oi kutsu, mis sa siin ootad?“
Poiss ja tüdruk mööduvad koerast ja poiss vaatab aknast sisse.
„Üks kodutu tegi endale võtmeid.“
„Võib-olla…“
Poiss ja Tüdruk jalutavad mõnda aega edasi.
„Oota, aga kui ta oli kodutu, et siis mis võtmeid ta endale tegi?“
„See oli tehnikapood.“
Naer.
„See on rahvus, kes armastab järjekordi. Nad seisavad järjekorras, et kohvikusse minna, öösiti on põhiline tegevuskoht taksojärjekord, seal kakeldakse ja tehakse seksi. Neil on mingi vajadus pubides hästi tihedalt koos leti ääres seista. Müstiline kuuluvusvajadus.“
140206
Valentinipäev. Eilne õhtu möödus rahvusvahelises seltskonnas süües ja juues. Eestlanna ja tšehhitarid ja prantslane kirusid siin majas elavaid hiinlasi. Pilukad pidid olema räpakad kollid, kes kuritarvitavad ühiskööki. Täna hommikul kinkisin tüdrukutele nartsisse ja raiskasin aega kohvikus. Mu magu pole elu sees niipalju teed läbi lasknud kui viimase paari nädala jooksul. Päike paistab, turistid jalutavad ajalooliste kivimajade hõngus ja mina käisin just vannis, sest siin pole dušši. Romantiline oli see, et kui juustepesuks pead taha kallutasin, läksid kõrvad lukku. Väikesena käisin ma iga nädal vannis. Siis elasin ma Lasnamäel. Pärast seda, kui keskkooli keemiaõpetaja avaldas saladuse, et inimene on vannist tulles sama räpane kui vanni minnes, sest mustus koguneb pinnale ja veest püsti tõustes võtab inimene bakterid endaga uuesti kaasa, et siis pärast seda jäi vann tahaplaanile. Ükskõik. Praegu on mul küll puhas tunne. Tunne on kõige tähtsam. Vist.
*
Laiskus on inimese loomuse kõige parem osa. Me naudime mitte midagi tegemist ikka täiega. Mina magasin valentinipäeva maha, vaatasin aknast suuri langevaid vihmapiisku ja oma arvuti taha ühendatud kõlaritest kostus soundtrackiks Sigur Ros. Ja heale eesti poisile jagavad kohalikud töötavad tüdrukud kohvikutes tasuta jooke. Lihtne on olla mees, kui oskad teha kingitusi. Ei loe, et need nartsissid on kõige odavamad lilled.
# posted by Mart : 20:45
