20060224
filmimata jäänud päevad
230206
Istun Morrisoni supermarketi kohvikus ja mu seljakotis sulab jäätis. Seinad on klaasist, vihma käes patseerib üks paks politseinik. Aga kakao on hea ja tass on kollane. Kotis on ka üks veinipudel. Kakao on isegi väga hea. Mul on täna somp tuju. Ja mis siis ikka tehakse, kui tuju on halb? Minnakse suurde poodi, võetakse korv ja riiulite vahel hakatakse meelega teiste inimeste korvidega kokku põrkama. Kõik selleks, et saaks öelda „I’m sorry“.
Sõin vahepeal ühe jäätise ära. Päris jäätiseks neid asju kutsuda ei saa. Rohkem nagu šokolaad ja siis kuskil keskel ka jäätis. Päris hea. Veiniga sobib. Varsti kiirustan koju.
Koolis oli täna kaks asja. Alguses lugesin Antigone värssi koos uzbekitari ja portugaallasega, tegime lollusi, meile meeldis. Soojenduseks tehti seda lollakat peegli harjutust. Vähemalt olin ma ainuke meie grupi eestlane, kes kooli jõudis.
Teine tund oli suzuki või midagi sellist. Üks võitluskunst. Täna oli esimene tund, õppisime kolme põhisammu. Jälle üks modernne relv võitluses mu katendlikkuse vastu. Sest Monique ütles „Suzuki, see on dünamiilisus!“
240206
Mul on pohmakas. Eile tulid meile külla Tallinnast saabunud Nero ja Rebecca. Jõime veini ja siidrit. Olen Lewishami eestlaste juures. Jaana on arvutis, Uku hakkab Janekiga „Eestit“ mängima. Robert ja Oskar mängivad pulgajalgpalli. Oskar on nelja aastane, Robert on vist mingi 22. Kõlaritest lõugab Tepandi. Aeg seisab. Šmigun täna looma, kolli ja kaunitariga koos sõita ei tahtnud. Loom lõpuga võitis. Kaunitar tuli teiseks. Kõvasti tööd teinud poola koll pidi rahulduma kolmanda kohaga. Eestis on aastapäev. Puhake. Ei ole üksi ükski maa.
*
See oli nagu hea popfilm. Kunstihingega Jaana, lapsehingega Janek, suure südamega Uku, rõõmsameeelsuse jurakas Robert ning apaatset pohmakat põdev Mart. Ning lapsevanker ja selles õnnnelik maailmakodanik Oskar. Kõigepealt käisime turul, mis oli juba lõppenud. Jaana ja Robert otsisid prügikastist vanavara, meil oli Ukuga kõht ilgelt tühi. Oskar nautis kõigi tähelepanu. Läksime DLR rongi peale, mis on siis see rong, milles juhti ei olegi. Istusime kõige ette. Nagu ameerika raudteel. Metrooliinidel oli täistund, aga lapsekäru transportimine sipelgapesas on romantiline. Ikkagi ju tulevased noored isad. Linnas läksime hiina söögikohta ja sõime end notsuks. Mul sai söömisest esimesena villand, läksin teisele poole tänavat ja hakkasin Oskarile lehvitama. Oskar lehvitas mulle teise korruse aknast vastu. Hakkasin kargama ja mängisin kolli. Möödujatest ma ei hoolinud. Ostsin ühe odavad jogurti, suhteliselt kesine maasikalõss. Sõitsime veel rongidega. Oskar jäi kärus magama.
Nüüd oleme tagasi Lewishamis ja mängima pulgajalkaturniiri ja vaatasime netist vabariigi presidendi vastuvõtu pilte. Meie kursusekaaslased olid loomadena laval. Mari-Liis oli kõige ilusam külaline.
Istun Morrisoni supermarketi kohvikus ja mu seljakotis sulab jäätis. Seinad on klaasist, vihma käes patseerib üks paks politseinik. Aga kakao on hea ja tass on kollane. Kotis on ka üks veinipudel. Kakao on isegi väga hea. Mul on täna somp tuju. Ja mis siis ikka tehakse, kui tuju on halb? Minnakse suurde poodi, võetakse korv ja riiulite vahel hakatakse meelega teiste inimeste korvidega kokku põrkama. Kõik selleks, et saaks öelda „I’m sorry“.
Sõin vahepeal ühe jäätise ära. Päris jäätiseks neid asju kutsuda ei saa. Rohkem nagu šokolaad ja siis kuskil keskel ka jäätis. Päris hea. Veiniga sobib. Varsti kiirustan koju.
Koolis oli täna kaks asja. Alguses lugesin Antigone värssi koos uzbekitari ja portugaallasega, tegime lollusi, meile meeldis. Soojenduseks tehti seda lollakat peegli harjutust. Vähemalt olin ma ainuke meie grupi eestlane, kes kooli jõudis.
Teine tund oli suzuki või midagi sellist. Üks võitluskunst. Täna oli esimene tund, õppisime kolme põhisammu. Jälle üks modernne relv võitluses mu katendlikkuse vastu. Sest Monique ütles „Suzuki, see on dünamiilisus!“
240206
Mul on pohmakas. Eile tulid meile külla Tallinnast saabunud Nero ja Rebecca. Jõime veini ja siidrit. Olen Lewishami eestlaste juures. Jaana on arvutis, Uku hakkab Janekiga „Eestit“ mängima. Robert ja Oskar mängivad pulgajalgpalli. Oskar on nelja aastane, Robert on vist mingi 22. Kõlaritest lõugab Tepandi. Aeg seisab. Šmigun täna looma, kolli ja kaunitariga koos sõita ei tahtnud. Loom lõpuga võitis. Kaunitar tuli teiseks. Kõvasti tööd teinud poola koll pidi rahulduma kolmanda kohaga. Eestis on aastapäev. Puhake. Ei ole üksi ükski maa.
*
See oli nagu hea popfilm. Kunstihingega Jaana, lapsehingega Janek, suure südamega Uku, rõõmsameeelsuse jurakas Robert ning apaatset pohmakat põdev Mart. Ning lapsevanker ja selles õnnnelik maailmakodanik Oskar. Kõigepealt käisime turul, mis oli juba lõppenud. Jaana ja Robert otsisid prügikastist vanavara, meil oli Ukuga kõht ilgelt tühi. Oskar nautis kõigi tähelepanu. Läksime DLR rongi peale, mis on siis see rong, milles juhti ei olegi. Istusime kõige ette. Nagu ameerika raudteel. Metrooliinidel oli täistund, aga lapsekäru transportimine sipelgapesas on romantiline. Ikkagi ju tulevased noored isad. Linnas läksime hiina söögikohta ja sõime end notsuks. Mul sai söömisest esimesena villand, läksin teisele poole tänavat ja hakkasin Oskarile lehvitama. Oskar lehvitas mulle teise korruse aknast vastu. Hakkasin kargama ja mängisin kolli. Möödujatest ma ei hoolinud. Ostsin ühe odavad jogurti, suhteliselt kesine maasikalõss. Sõitsime veel rongidega. Oskar jäi kärus magama.
Nüüd oleme tagasi Lewishamis ja mängima pulgajalkaturniiri ja vaatasime netist vabariigi presidendi vastuvõtu pilte. Meie kursusekaaslased olid loomadena laval. Mari-Liis oli kõige ilusam külaline.
# posted by Mart : 23:47
