kunst pole elu

310106
Praegu istub minu vastas vist parasjagu ülikooli lõpetav tudeng. Ma ei tea, mida ta siin koolis õpib, kas näitlemist või lavakujundust või valgustamist, igatahes tal on ees paks patakas suuri ümbrike ja ta paneb neisse oma CV-sid. CV-d on pildiga ja iga üksiku ta signeerib. Nähtavasti tahab ta kuhugi tööle saada, nähavatasti on tal plaan oma sinilind kinni püüda. Suurtes riikides on ses suhtes vist kõik palju raskem kui meil. Kõik peavad keskiks saama. Istun ülikooli raamatukogus ja üritan siin ühte-teist kirja panna ja kõrvus nööpklappidest kisab Tepandi „Minagi olin kord Arkaadia teel marssali kepike paunas…“

Tänases tunnis tegeleti maskidega ja see oli väga igav. Mask on iseenesest väga huvitav asi, see muudab liikuva organismi sootuks ja näotuks. Aga üks meie põhiõpetajaid siin, Monique, on siuke rass-rass naisterahvas, mulle vahel hakkavad sellised õpetajad vastu ja nii mul läkski mõte rändama ja mul tuli meelde esimese kursuse kõige „aborigeenimad“ etüüdid. „Aborigeenikateks“ kutsutakse neid etüüde või harjutusi, mis näitlemistunnis kukuvad väga piinlikult ja halvasti välja. Mäletan, et mina, Uku, Jekaterina ja siis keegi veel mängisime kord teiste ees klouniperekonda, kes on matkal. Loomulikult polnud meil asi ette valmistatud ja nii igaüks hakkas laval isemoodi vegeteerima. Igatahes hakkas etüüd peale sellega, et klouniperekond metsas ärkab. Aga meist osad said aru, et me magama telgis ja osad ei saanud sest aru. Ja siis poole etüüdi ajal kui Kati laval ringi aborigeenitas, siis kloun, keda Uku kehastas küsis imelikul häälel „Miks emme läbi telgi kõnnib?“ ja siis mina purskasin kõval häälel naerma. Sellepärast ma ei sobigi lavale, et ma hakkan liiga tihti lollakalt naerma. Aga millalgi Jim ei uskunud päris pikalt, et ma ei õpi näitlejaks, minul liigutas see kõrvu, ma ei teagi miks.

*

Täna ei teinud midagi. Peale kooli istusin raamatukogus. Kui koju jõudsin, siis sõin kõhu täis kartuli-hakkliha vormist ja õhtul enam välja ei läinud. Vegeteerisin aega kirjutades, mõeldes. Suuremalt osalt tootsin rämpsu. See suurem koer, kes siin elab, see tervitas mind täna naljakalt. Kui välisuksest sisse astusin, siis tuli laisalt minu juurde ja tõmbas kolm korda suure märja keelega üle mu parema peopesa, siis keeras ringi ja jalutas täiesti rahulikult minema. Muki siin algul tegi armukadedusest stseene ja lubas mujale elama minna. Aga Muki on topski ka. Oma koer on ikka oma koer. Igatahes homme tuleb tihe päev, homme kooli ei ole, homme ootab mind London.

010206
Sõin just 6 Kasekese kommi. Joon Starbuckist ostetud kohvi, olen Waterloo metroojaamas. Ühes teatris täna käisime, teise kohe läheme. Uku ja Robert söövad McDonaldsis, neil olid mingid talongid, millega said kaks asja ühe hinna eest. Mina hamburgereid ei armasta, ka friikartulitega meelsamini ei suhtle. Tipptunnil on metroojaamad sipelgapesad. Pühendunud sipelgad tormavad, nad kõik teavad kuhu minna. Sõin veel 2 Kasekest ja panin kõrvale mõlemale poisile ühe. Eesti kommid ja šokolaadid olid plaanitud välismaalastele kingituseks, kodus oma toas söön salaja suurt Jõmmut.

*

Esiteks oli meil täna RSC. Ehk siis Royal Shakespeare Company, mis jaguneb kaheks: Comedies, mis teeb ainult Williamit ja Cunpowder, mis teeb igasugu muid asju. Tänasel lõunal käisime seal Cunpowderi harus ja vaatasime mingit roomlaste iidsetest aegadest kõnelevat etendust pealkirjaga „Believe what you will“. Peale esimest vaatust tulime ära, ega ta nii sitt ei olnud midagi, aga noh siuke antiikne draama väga ei kütkesta, ei osanud kaasa elada loole ja nad rääkisid oma monolooge ka suhteliselt keerukas inglise keeles. Cunpowderi teatrimaja asub Trafalgar Square lähedal ja ma pole vist elus näinud nii kiire ja järsu tõusuga saali.
Teiseks oli National Theatre ja näitemäng nimega „Once in a lifetime“. Saime viimase hetke piletid kümne paundiga päris esimesse ritta, täitsa keskele. Vaatasime küll veidi ülesse, aga selle eest olid vahepeal näitlejad meile ikka nii väga lähedal. Selle lavastuse tõmbenumber ja reklaaminägu on David Suchet. See Hercule Poirot. Ma pole kunagi seda seriaali eriti sallinud, aga pole ka kunagi tema näitlejatalendis ja suuruses kahelnud. Igatahes, kuigi see tänane etendus oli veidi kommertsihõngulik, võib elamusega „täitsa nii“ rahule jääda. National Theatre lavale halb näitleja ei saa, ikka päris mitmes kohas saime kõhutäie naerda. Lugu oli siuke, et kolm lolli teatriinimest sõidavad siis kui tulid helifilmid Londonist Ameerika, et hakata näitlejatele õpetama häälekasutust. Ja siis seal filmitööstuse kulisside taga saab palju nalja ja segadust. Üks neist kolmest oli siuke prillidega natuke nohiku tüüpi vanem mees, kes ajas kogu aeg kõik asjad sassi, aga lõpuks kukkus tal alati kõik hästi välja. Selle mehe karakter meenutas veidi surematut üliõpilasaktivsti Aivar Kuuske. Etenduse lõpp oli nagu „Julia“, ülevalt langesid väikesed õnnelikud läikivad paberitükid. Ja lava tehnilised võimalused olid vägevad: tõusev-langev tasand koos pöördlavaga, stseenide vahetused käisid kiiresti ja suurejooneliselt. Tänu paarile eriti naljakale emotsioonile, mis paar hetke näitlejamängus tekitasid, on siiani soe tunne sees.
Siin lahkutakse teatrist koheselt, harva plaksutatakse näitlejaid tagasi. Vaheaegadel müüakse pisikestes topsides jäätist. Garderoobid tavaliselt puuduvad. Värvilisi unenägusid. Ma näen siin igal öösel und, seiklen lollakates ja sürrides tehisilmades.

020106
Täna teen ma teadlikult koolist poppi. Tähendab ma olen koolis. Istun raamatukogus ja kirjutan. Lihtsalt tuli peale tahtmine tegeleda enda jaoks olulistega asjadega. Mul on tundides kogu aeg tunne, et „persse miks ma siin tunnis olen“ ja siis täna hommikul ma mõtlesin, et ma ei taha täna seda mõtet mõelda. Kirjutamine edeneb vaevaliselt. Peal on tunne, et ega midagi eriti välja ei tule. Aga alati pole enda kohta käivad tunded adekvaatsed. On üks väga lihtne lause kõige kohta ja see lause kõlbab ka kõikide maailma küsimuste vastuseks. Kolm sõna. Ma ei tea.
Iga natukese aja tagant sammun riiulite vahel ringe, ma ei tea kas see siin teisi ka häirib. Veel pole keegi midagi sapist nähvanud.

*

Ma astusin täna koera kaka sisse. Mind õudsalt ärritas see. Nüüd mõtlen, et miks pean end selle kaka pärast pahandama.

Õhtune teatrietendus oli teatripundi Shunt „Amato Saltone“. Kogu asja tegi eriliseks see, et leidis see aset London Bridge metroojaama alustes katakombides. Oli huvitav, efektne, ringirändav teater. Aga olime poistega ühel meelel, et kõike seda saaks teha ka paremini. Algas nagu oleks mingil salongipeol, igaühele anti visiitkaart, millega ta muudeti uueks inimeseks. Mina olin Bobby Francois. Siis nad seal tegid trikke ja publik jaotati mitmeks grupiks ja mängiti meiega veidi lolli. Aga võib-olla oli mul selle kaka pärast tänaseks teatriks ka veidi vale tuju. Vähemalt oli Robert päeval mingisse mänguautomaati 30 penni sisse pannud ja võitis 10 paundi, nii ta ostiski meile kõigile õlut, kui ootasime katakombikõrtsus teatri algust. See kõrts oli päris lahe, veidi nagu „Levist välja“ ja filmi „From Dusk till Dawn“ kõrtsu segu. Puudusid ainult ussidega striptiisitarid ja tappev suitsuhais. Shunti trupist olime varasemate aastate pääsukestelt kuulnud kiidusõnu, aga vist olid nende nähtud lavastused natuke vägevamad või olen mina nagu Uku ja Robertki veidi tuimem teatrikülastaja.

030206
Rongis. Reede õhtu. Suundun linna. Saan vennaga kokku. Koolis läks täna päris rõõmsameelselt. Reedeti on meil üks tore tädi, tema tunnis saab paaris või kolmekaupa igasuguseid mõtteid ja tekste etüüdide näol esitatud. Täna oli meil väike keskustelu Harold Pinterist. Inglismaal Pinteri Nobeli preemia kõnet ei avaldatud, televisioon keeldus näitamast, sest kõne olevat olnud liiga Iraagi sõja vastane. Kui ma õigesti mäletan, siis Eestis avaldas selle Pinteri kõne Eesti Ekspress ja/või Postimees. Tänasel hommikupoolikul lugesingi netist Eesti ajalehti. Mul on kahju neist merelindudest. Nafta, nafta tapab linde…linnud, linnud ärge minge…kindlasti on ka NO99 uues lavastuses „Nafta“ mõni õlist tilkuvate tiibadega isend.

Üks hommik määrisin saia peale maapähklikreemi. Need šokolaadikreemid ja määrded on maiusena täitsa söödavad. Aga pruunikat pähklikreemi rohkem ei proovi, mulle kohe üldse ei meeldi, kui ma tunnen suus korraga väga magusat ja väga soolast maitset. Minu jaoks peavad asjad olema lihtsad ja selged. Minu maitsemeeled peavad mõistma, et kas nad söövad parasjagu põhirooga või desserti.

Ma pole kunagi olnud suur väikeste näkside mees. Aga siin on väikesed näksid elustiil. Kõikjal on sandwichi putkad ja hamburgeri „restoranid“. Tänaval välguvad „take away“ kohvitopsid. Ja musta teed juuakse piimaga. Mina tungivalt eelistan ilma.

*

Olen uuesti rongis. Sõidan kodu poole. Rong sõidab parasjagu üle Thamesi. Üksik lõbusõidulaev ulpib keset jõge. Näen, et valgustatud jalakäijate sillal on patseerivad inimesed. Huvitav, kas rongijuht ka veel midagi märkab või on tema jaoks kõik igavalt rutiinne.

Käisime vennaga õiges inglise pubis, kus rippusid jalkasärgid, telekast tuli ragbi ja lõugas vali muusika. Jõin tumeda Guinessi. Rongi rööpad krigisevad. Kõrvalistme mees on mitme kulmu- ja ninarõngaga. Ta teeb sudokut. Seda teevad siin päris paljud, kes sõidavad rongi või metrooga.

040206
Istun suures raamatupoe kohvikus ja üritan siin oma arvutisse wifit võluda. Ei saa aru neist networki küsimustest ja asjadest, mis ta mulle ette viskab. Ma olen kergesti närviliseks muutuv persoon, Mäki poes on siuke koht, kust saab vaadata presentatsioone ja samas kasutada nagu wifit, aga mul seal ei läinud asi millegi pärast tööle, võib-olla lähen proovin pärast uuesti, sest kui mind miskit kipitab, siis ma tahan kipitusest jagu saada. Praegu kipitab mul see, et kuidas ma oma arvutiga Londoni kesklinnas täiesti mõnusalt wifit saan. Ma pean saama. Siin raamatupoe kohvikus on inimesed, kes loevad ajalehti ja ajakirju, mida nad muidu ei jõuaks või ei raatsi osta. Mõnel on terve laud kirjandust täis kuhjatud, tundub et need siin on üksikud inimesed.

Jehhuuuuuu! Vabandust erutust. Vahetasin raamatupoes veidi asukohta ja sain neti kääte. Veelkord vabandust, et kirjutan oma enda imelikest erutustest. Ma arvan, et asi oli selles, et ma olin enne ühe suure posti taga peidus. Igatahes täna õhtul kell kümme on teater, seni olen linna peal ja katsun olla kihvt.

*

Igatahes. Igatahes ei jätnud ma seda asja täna üldse nii. Olen tagasi Mäki poes ja ma sain siin wifi kätte. Saalis üks mees parasjagu esineb ja jahub miks Mäk on ikka parem kui igasugused muud arvutid. Minu ümber on umbes 25 wifit kasutavat läpaka inimest. Kirjutan vist liiga palju viimasel ajal tehnoloogiast. Vahepeal käisin hiinakas söömas ja mul oli tuju ikka täitsa ära. Need teenindajad vaatasid seal mind mu kulunud lemmik kampsunis. Ei tea kas neist mõni teadis, kus Eesti asub. Muusika mängib, paar järgmist tundi siin kirjutan.