kunst pole elu

240206
Mulle on väga tähtis võimalus põgeneda. Tulin Lewishamist ära, kuigi seal oli väga tore. Ma pean oma stsoonis eksisteerima, muidu ma lähen hulluks. Buss millegi pärast ei peatunud, kui ma üksi peatuses seisin. Kiirustasin siis rongi peale, jooksin platvormilt platvormile, sest ma nii väga ei tahtnud täpselt rongist maha jääda. Ootasin kümme minutit, öisel platvormil number neli tundsin kusehaisu. Kodus tegin pika dušši, süüa täna õhtu tõesti ei jaksanud. Aga ma olen õnnelik, sest tänu limewirele omandasin arvutisse 25 uut lugu. Põhiliselt on need äsja vaadatud lummavate filmide taustalood. Aga üks uutest on aastahitt. „My life is brilliant…my life is pure, I saw an angel, of that I‘m sure, she smiled me on a subway, she was with another man…“ Suurlinna umbmäärasesse romantikasse võib armuda.

Jah. Kui vähe on meil tegelikult uskumiseks vaja. Vastasel juhul poleks ka teatril mingit mõtet. Uku voodil on laisalt üks padi. Ehmusin hetkeks, sest mulle tundus, et see padi on magav Uku. Poisid jäid veel Lewishami. Nad poleks mitte kuidagi saanud enne mind koju jõuda. Natuke võib elus ehmuda, kui see ei too endaga kaasa hirmu. Ärme karda. Sest pole põhjust. Usume jõuluvana ja alati lehvitame. Jagame ennast.

250206
Me istume sabas. Võib-olla saame pooleteist tunni pärast return ticketid kuulsa Peter Brooki lavastusele…

*

Saime küll. Seda piletit me kuhukorüfeegi stipendiumi kasutamise aruandesse ei esita. Mitte sellepärast, et see konkreetne etendus oleks olnud midagi enneolematut, vaid tõesti sellepärast, et pileti peal on kirjas „directed by Peter Brook“ Ta on praegu üle kaheksakümnene vanahärra. Ta on nähtavasti maailma kõige kuulsam elav teatrikorüfee. Tänane lavastus kestis 50 minutit, põhines „Vendade Karamazovite“ ühe jutu tekstil ja nägin välja nii, et 15. sajandil Hispaanias üks inkvisiitor räägib vangile, et miks on siin elus tähtis millegisse uskuda. Vang kuulas 50 minutit sõnatult pealt. Lõpuks mehed suudlesid ja vang sai vabaks. Aga usk iga inimese sees jääb püsima. Loodi Karamazovite õhkkond, aga hetketi tundus kõik ka jama. Kõik on näiline, eelkõige suured mehed, kunst ja austus.

Käisime täna Ukuga suures Tate moodsa kunsti muuseumis.
Seitse korrust, alumisel tohutult palju valgeid karpe, mis on asetatud erineva kujuga kuhjadesse. Diip. Seitsmendal korrusel kohvik, kuues korrus memberitele, põhilised eksponaadid viienda ja kolmanda korra peal.
Alustasime viiendast. Kõigepealt ruum Nõukogude Liidu propaganda plakatitega. Üks seeria plakateid olid stiilis „meie“ ja „nemad“. Et näiteks on üks poiss viiuliga, et meil ta mängib kontserdisaalis ja rahvas plaksutab, aga „seal“ külmetab ta oma pilliga sombusel tänaval. Meil austatakse ja hoitakse talente!
Viienda korruse järgmises paaris ruumis olid sõjapildid ja õilsad ideed. Ma ei teadnud, et Chagall on otsapidi venelane.
Andy Warhol: elektritool, Monroe, Presley, Jackie Kennedy.
Üks päris uus asi. Thomas Hirschhorn „Drift Topography“. Keset ruumi kastid, mille peale kuhjatud kanistrid, popraamatud, kõrvakutad ja muud träni. Ja kõigest sellest kasvavad välja erineva sõnumiga suured seened. It‘s all against what’s going on in Iraq, you know…
Moodne kunst on suures osas teadagi missugune: kahtlased plätserdused ja võimatu sisuga videoinstallatsioonid. Aga eks seda kõike mõistetavad meie lapselapselapselapsed.
Olid siuksed kunstnikud nagu Gilbert ja George. Nad tegid aastal 1984 neljaosalise pildi „Death Hope Life Fear“. Suured kirevad väikestest ruutudest koosnevad plakatid. Plakatitel kirevates pintsakutes inimesed ja friikartulid.
Kolmas korrus. Sürrealism. Bacon ja Bourqeois. Liiga tihedalt on pildid seintel, ei ole võimalik ühele keskenduda.
Skulptor Jose Munoz. Tema tüübid istuvad pargipingil päris väljakutsuvalt. Nad naeratavad, aga tundub, et neil on mingi saladus. Nad on elukogenud, kuid samas avatud uutele kogemustele. Teose nimi „Towards the Corner“.
Picasso ja Dali. Suured nimed, kuulsad maalid, meenuvad kunstiajaloo tunni diapositiivid. Monet on jõudnud ka siia muuseumisse.
Rahvast oli palju. Kunst on pop. Inimesed tahavad olla moodsad. Sissepääs tasuta. www.tate.org.uk

Oma tuba, oma luba. Majas toimusid väikesed vangerdused. Mina kolisin sinna tuppa, kus enne elas Robert, Uku kolis sinna tuppa, kus elas Eestisse tagasi pöördunud Mari ning kahesesse tuppa läks Robert koos Eestist saabunud sõbrannaga. Kolimise ja koristamise alustamine tundub alati ilgelt tüütu, aga kui juba vedama saab, siis on hea korda luua. Siukese suure tolmuimejaga puhastasin põrandat. Riided asetasin ilusasti kappi. Üksi toas olles saab süüdimatult väherda, Mukit väntsutamine ei ärata. Koplis peetakse praegu Tuuli-Markko remonditud korteri soolaleivapidu, Sauel käib suurte tuuridega Marguse sünnipäev. Lõbutsege, tähistage. Meie jõuame veel ära elada. Kui tohib, siis ma nüüd uinun. Kell on kaks läbi. Toas on päris pime.

260206
Teised suundusid Eesti majja hilinenud vabariigi aastapäeva kontserdile, aga mina jäin koju, sest tahtsin hoki finaali vaadata. Jäägitut skandinaavia vastasseisu nautida. Just lõppes. Alguses nagu kadedusest ei tahtnud, et Soome võidaks, nüüd mul on jälle neist kahju. Tre Kronor seljatas Leijonat. Soomele oleks võiks kordi rohkem tähendanud kui nüüd Rootsile. Finaali esimesed paar väravat olid kombinad, kuid võiduvärava kohta pole midagi öelda. Kolmanda perioodi faceoffi võit, super backpass Forsbergilt, veelkord super backpass Sundinilt ja Lidström vajutab siniselt joonelt bäng…täpselt ülemisse nurka. Olgu võistkondlikuks alaks jalgpall, võrkpall, hoki või rannavolle, võidab see meeskond, kes vähem eksib. Ju pidi nii minema. Jumal tahtis, et põhjanaabritele jääks kõige suurem unistus alles.

Bbc näitas hoki esimesel vaheajal meeste 50. kilomeetri ühisstardi highlight momente. „Massstart“ on ikka porno, kutid suusatavad pundis ja lõpus on edukamad need, kel on rohkem õnne. Maratonid võiks jääda maratonideks ja olümpiasuusatamises võiks siiski lihtsalt parimad suusatajad võita.

Teisel hokivaheajal pakuti iluuisutamise gaalaetenduse parimaid hetki. Pluschenkot näidati viimasena. „Loll Ivan“ paneb ikka hästi. See viiuldajat imiteeriv mees sobis jääle ja Jevgeni tantsis emotsiooniga. Valgusefektid lõid meeleolu. Pure art. It was beautiful.

*

Ei läinudki täna välja. Seniora, seniori, parasjagu tuuakse lippe sisse. Šmigun naeratab ja üritab trikoloori hoida nii, et lehviks. Lõputseremoonia. Karneval. Ma vist lõpuni ei vaata, sest kardan, et muutun kurvaks kui tuli kustub. Ma ei taha, et asjad lõppevad.

*

Kell on varsti üks öösel. Kuulan Nexust. Nad on koos Koit Toomega. Nad lubasid tulla. Mina alati ei jälesta sõnadega laule. Eesti muusika on kole, aga alati ei jõua ilusat jazzi ja klassikat nautida. Kuigi jah. Parem harva ja rõõmuga kui koguaeg rutiinselt. Ärge kuulake tuntud lugusid. Otsige halva kvaliteediga pahna. Olgem leidlikud.