20060224

kaks kohtumist suveöiste haldjatega

Mäletan Ursula kahte kelmikat patsi. Markuse oinanägu. Tõnni mõiret. Katkisi pluuse, Nero sõrmi, trummipõrinat, pillepillepammpammbeood. Olid köied. Jooksmine…Kaks korda olen näinud vanema kursuse esimest avalikku tööd. Kontrolletendusel ja pea aasta hiljem tänavu sügisel, ühel reedesel õhtul enne kui Vändrasse Andrese mälestusväärsele sünnipäevale põrutasime. Istun vanema daami ja keskealise härrasmehe vahel. Istun saali plaani arvestades väga heal kohal, umbes keskel keskel. Kassatädi andis mulle selle koha hommikul viie naela eest. Kohe ta algab. Royal Shakespeare Company „Suveöö unenägu“. Inglise kooliõpilased itsitavad, eesriie on avatud. Lava on tühi, ainult vasakul üleval nurgas kumab kuu. Tähendab pool kuud kumab ja pool on varjus. Täiskuu kannab endas jõudu. Novello teatrimaja on suursugune ja inglise keeles kõlab „title“ siis „A Midsummer Night’s Dream“. Mõeldes olnule, lootes tulevikult. Härrasmees istus vale koha peal, üks teine daam kupatas ta praegu minema. Nüüd ma olen piiramisrõngas. Mul on habe ajamata, nii et vaevalt need daamid show ajal mu punaseid põski näppima kipuvad.

*

Nüüd juba rongis. Teel Lewishami eestlaste hõimu sünnipäevapeole. Mis ma siis ütlema pean? Oli jah suurejooneline. Lavakujundus pidevalt vahetus, tuli tossu, kuu liikusid ja haldjad lendasid. Armastajapaarid kemplesid, mis nad kemplesid ja haldjad jagasid musta last, mis nad jagasid, ikkagi Nick Bottom ja Buck varastasid etenduse ära. Konseptsioon oli kaasaegne, päris palju ilusaid ülikondi, ostumarketi käru ning eeslipea oli suur ja ehtne. Käsitöölised olid kuskil tehases töötavad keevitajad, Bottomil oli šoti aktsent. Meeldejäävam stseen oli keevitajate lõpuetendus: seina ja tema noku ja pepuga tehti päris palju nalja. Buck oskas nalja teha ja õigetel hetkedel südamlikkuse sisse tuua. Muidu tundus, et Buck on mingi prükkar.
Vahepeal venis, mul oli igav, vaatasin prozektoreid. Jõle suured olid. Ma arvan, et inglise publikule meeldib see lavastus. Surematu William me kohtume veel!
Vabandust. Unustasin varjud. Neid oli lava tagaseinal hulgi. Varjud mulle kohutavalt sümpatiseerivad. Nende peale saab alati kindel olla. Ja ikkagi ma ei tea, kas nad kannavad endas head või halba.

Comments: Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?