kunst pole elu

Ma jalutasin Piccadilly Circuse suunas ja astusin instinktiivselt sisse Virgin megastori ja seal oli pakkumine peaaegu kõigi cd ja dvd peale, et viis asja saad 30 naela eest. Ma olin seal poes mitu tundi, ma kohe mitte ei suutnud oma viite asja välja valida. Kuulasin läbi umbes 30 plaati, filmide osakonnas läksin päris lolliks ja lõplik valik osutus äärmiselt lihtsaks: Kill Bill 1, Kill Bill 2 ja Trainspotting dvdl ja kaks Sigur Rosi albumit cdl. Umbes pool tundi kahtlesin, et kas võtta Trainspotting või Snatch, aga kuna Snatch tuleb millalgi nagunii, siis choose life, choose fucking bigscreen television…Juba täna õhtul kohtusin nende šoti narkomaanidega, nad on mulle alati olnud sümpaatsed nagu kogu selle filmi mõte, sõnum, põhjus. Ma arvan, et ma olen juba päris kaua aega olnud narkomaan, olen oma „choosid“ teinud. Sõltun internetist, soojusest ja notsudest. I can’t choose not to choose anymore. Miks ma armastan Guy Ritchie (vabandust, kui nimi on jälle valesti kirjutatud), Tarantino, Danny Boyle filme? Sest nad ei kõnele vägivallast, seksist, narkootikumidest, pasast ja suitsetamisest. Nad räägivad inimlikust sitast minule mõistetavas keeles. Ja loomulikult meeldib mulle samastuda nende bravuursete coolide dudega. Ma arvan, et ka Uma Thurman hulgub üpriski tihti minuga koos Londoni tänavatel.

Aga notsudel ma neid filme vaadata ei luba. Nende arust oleks need ka jamad. Nüüd mängib juba värskelt omistatud Sigur Rosi album Lek ja ma mõtlen, et olen kõige eeskujulikum „lavakooli-mainstream-melomaaniavoolu“ esindaja. Arvan, et mul on kõige rohkem 5nizza ja Sigur Rosi lugusid. Ainult suurtes kogustes Yo-Yo Mad on puudu. Võib-olla on praeguseks arvutiklassi kõlaritel uued lemmikud. Ei tea. Pole päris ammu Tallinnas käinud.