20060222
national gallery
220206
Spearmint on selle nätsu nimi, kümme liistakut pakis. Omandasin ta hommikul New Elthami jaama putkast. Rongis vedelenud ajalehed ülistasid Arsenali Henryd. Linnas ostsin koheselt ära õhtuse pileti „Suveöö unenäole“, ikkagi Inglismaa on Shakespeare maa. Korraks Mäki poodi netti, mulle ju meeldib kirjutada emaile, Saarepuu sai kaheksanda koha, hopsassa ja juhuuu. Minu tänane päevaplaan nägi ette National Gallery, olen ma siiski intelligentsuse poole püüdlev noor inimene…
Aga enne kui jõuan Trafalgari väljakul asetsevatesse galeriisse, hüppan sisse Piccadilly Circuse vastas asetsevasse Lillywhites spordipoodi, suur-suur sale ju, peaaegu omandan ühe mõnusa kapuutsiga Umbro dressika, aga vihkan kottidega ringi siiberdamist, nii jääb cool asi ostmata. Mu kõrva riivavad hispaania keelsed hüüded, korraga on keevaverelisust kogu pood täis. Mis toimub? Kas Võitmatu Armaada on tõusnud tuhast ja plaanib kättemaksu? Jah. Vist-küll. Täna õhtul selgub tõde. Hispaanlaste sallide järgi mõistan. Need on Barcelona jalgpallimeeskonna toetajad, Kataloonia klubi mängib täna õhtul praeguse hetke Inglismaa rahvusliku uhkuse Chelseaga. Jõudes Trafalgari väljakule, tõden, et siin asuvad praegu Barca peajõud. Laul kõlab, trikoloorid lehvivad. Minu hinges igatsus jalgpalli vastu aina suureneb. Loodan, et Barca täna võidab. Tahaks seda mängu näha, aga eile juba vaatasin jalgpalli. Olen ju saadetud Londoni komandeeringusse käsuga end harida, jalgpalli näeb Nelose pealt ka. Niisiis National Gallery. Astun sisse. Mind assisteerivad jaapani turistid ja ühesugustes pintsakutest briti algkoolilapsed…
Nii. Mis siin siis on…Leonardo da Vinci. Aga miks ta osad tööd on poolikuks jätnud? Või tahtis ta nii mainstreamist erineda. Igatahes need poolikud kritseldused mulle meeldivad. Hakkan vaikselt vajuma mõtesse, et kunstnikud on siiski tippude tipud. Need mehed on olnud keskendumise jurakad, iga pilt räägib oma lugu.
Oi siin on midagi sürri. Albrecht Altdorfer. Pilt nagu pilt ikka. Usuteemaline ja puha, ainult pildi ühes all nurgas on siukesed miniatuursed Jerusalemma apostlid. Väikesed vigurimehed. Mulle sümpatiseerivad maalid, kus on kaasatud ebapropotsionaalseid suurusi inimeste ja asjade kujutamisel. Need maalid, kus on niisama juurviljavaagen, mulle ei meeldi.
Hans Holbein Noorem. See on nüüd küll nagu foto. Kaks meest vestlevad, nende vahel kaminasimm paljude pisikeste asjadega. Meeste all keeruline mosaiikpõrand. Põranda peal meeste varjud. Võiks öelda, et võtab ahhetama.
Nii. Meil on vaja rääkida teemal „naisideaalid läbi sajandite“. Ma ütleksin nende vähkrevate naissoost inimeste kohta „korpulentsed“. Ma võin muidugi eksida, aga minu arust fashion tvs jalutavad natukene peenikesemad tüdrukud. Las olla. Ega siis anoreksia pole ka mingi õige eluviis. Aga ma siiski ütlen seda, et kõhuvoldid on kõhuvoldid ja mulle nad väga ei meeldi ja siin ei ole midagi vaielda. Ja pepuvoldid on pepuvoldid. Kõik.
Igas ruumis on sinises vormis valvur. Mõnes on proua, mõnes härra, mõnes suisa noormees või neiu. Neil pole siin mitte midagi teha. Tunnen neile kaasa. Sinise riietuse kohta kasutaksin iseloomustust „britilikult konservatiivne“.
Oi oi oi kui suur maal. Sebastiano del Piombol pidid selle loomiseks olema ikka päris korralikud redelid. Kindlasti tegi ta seda mitu aastat järjest. Kõrgus on ju sel vähemalt neli meetrit ja laius nii kolm.
Tähendab nüüd ma saan aru. Nagu ässamad mehed jätsidki tol ajal pilte poolikuks, sest siin on mul praegu Michelangelo „The Entombment“. Täiesti ebaküps teos.
Mõnes saalis istuvad pinkidel inimesed, kes oma joonistusplokkidesse visandavad mõnda maali. Võib-olla neil kuskil kunstikursustel kästi.
Ühel pildil on inimeste seas üks ülemeelik ahv. Ta sööb mingit krõbuskit. Kahju, et ta ketis on.
15. sajandil ja veel varem maailiti siukestele päris paksudele lõuenditele. Võiks öelda, et võib tunduda, et need paksud asjad piltide tagakülgedel on hoopis raamatud ja need asjad, mis meile näidatakse on raamatukaane kujundused.
Nii. Korras. Võin mürki võtta, et seda pilti näidati diapositiivi pealt kunstiajaloo tunnis. Jan van Eyck „Giovanni Arnolfini ja tema naise portree“. See Giovanni on alati välja näinud nagu laulja-bioloogiaõpetaja Otsman. Ka Giovanni on suhteliselt naiselikult riietatud.
Filippino Lippi on valmis teinud lausa altari. Kus olid mehed kunagi.
Veneetsia kuldajastu ruumis on üks siuke pilt, kus üks siuke tavaline mees tuleb argiselt vesteldes teise mehega jahilt. Ainult sel esimehel mehel on käes kolmanda mehe pea. Kolmanada mehe silmad vaatavad kaugusesse.
Emanuel de Witte on teinud siukese maali, kus naised on kalaturul. Ma tunnen lõhna. See on värske kala. Täna hommikul rannikult püütud.
Osad pildid on küll nagu väga hea tasemega fotod. Graafika sama mis dvd filmidel.
Aelbert Cuyp maalis oma eluajal järjekindlalt lehmi. Need on tõuvissid, andsid suurtes kogustes rammusat piima.
65-aastane Rembrandt on oma autoportreel pöialpoisi näoga. Dili-dili-dilitonn!
Oeh! Ühel pildil koletis sööb inimesi. Maapinnal vedeleb üks pea, kaelaga meie poole. Kaela koha pealt paistab hingetoru. Autor Cornelis van Haarlem.
Unknown Flemish artist on maalinud toa, mille seinad on maale täis. Leidlik mõte. Elaks see tundmatu praegu võiks ta copywriterina päris head raha teenida.
Rubensi naised pole enam täidlased. Aga Carmen Kassist on ikkagi asi veel väga kaugel.
Highlight painting. Jan Gossaert „ The Adoration of the Kings“ – all armas koer, üleval tiibadega inimesteriietes inglid.
Nii. Siin on ka üks fotonäitus. Tom Hunter. Photographer. Storyteller. Pildistanud nii, et vihjab kuulsatele maalidele. Tegevuskohaks lõbumajad, baarid.
Nii. Oleme juba ainult paari sajandi kaugusel. Monet, Manet, Delacroix juba panevad teisiti, ei taha enam täpselt jäljendada, juba sodivad. Panevad paksult värvi raamile.
Lõpuks veel üks päris õudne pilt. Valges kleidis noorel tüdrukul hakatakse kohe pead maha lööma. Delaroche „Lady Jane Gray hukkamine“. Kihvtilt kujutatud draamatiline sündmus. Usun inimeste nägusid.
Käin veel alumisel korrusel vetsus. Umbes kolmandik jäi vaatamata. Eks jumal teab, kas midagi olulist mulle viimasest paarist tunnist külge ka jäi. Kontrollaeg 2.15.
Võtan Subwayst „Sub of the day“ võileiva, lasen endale ohtralt sibulat panna. Jõuan siia raamatupoe kohvikusse. Istun leti kõrval asuvasse tugitooli. Kaks noormeest lasevad leti taga kiirelt oma kätel käia. Kliente jätkub. Minu vastas tugitoolis istub päris armas tüdruk. Ma arvan, et ta on Norrast. Konrad Mägi käis ka Norras. Minge KUMUsse. Sinna vist ei saa tasuta. Sealt on varastada ka palju vähem kui Ermitagesist või National Galleryst. Poiss. Jäta kohatud võrdlused. Rohelist teed on tassipõhjas järgi lonks. Kaks tundi komöödiani.
Spearmint on selle nätsu nimi, kümme liistakut pakis. Omandasin ta hommikul New Elthami jaama putkast. Rongis vedelenud ajalehed ülistasid Arsenali Henryd. Linnas ostsin koheselt ära õhtuse pileti „Suveöö unenäole“, ikkagi Inglismaa on Shakespeare maa. Korraks Mäki poodi netti, mulle ju meeldib kirjutada emaile, Saarepuu sai kaheksanda koha, hopsassa ja juhuuu. Minu tänane päevaplaan nägi ette National Gallery, olen ma siiski intelligentsuse poole püüdlev noor inimene…
Aga enne kui jõuan Trafalgari väljakul asetsevatesse galeriisse, hüppan sisse Piccadilly Circuse vastas asetsevasse Lillywhites spordipoodi, suur-suur sale ju, peaaegu omandan ühe mõnusa kapuutsiga Umbro dressika, aga vihkan kottidega ringi siiberdamist, nii jääb cool asi ostmata. Mu kõrva riivavad hispaania keelsed hüüded, korraga on keevaverelisust kogu pood täis. Mis toimub? Kas Võitmatu Armaada on tõusnud tuhast ja plaanib kättemaksu? Jah. Vist-küll. Täna õhtul selgub tõde. Hispaanlaste sallide järgi mõistan. Need on Barcelona jalgpallimeeskonna toetajad, Kataloonia klubi mängib täna õhtul praeguse hetke Inglismaa rahvusliku uhkuse Chelseaga. Jõudes Trafalgari väljakule, tõden, et siin asuvad praegu Barca peajõud. Laul kõlab, trikoloorid lehvivad. Minu hinges igatsus jalgpalli vastu aina suureneb. Loodan, et Barca täna võidab. Tahaks seda mängu näha, aga eile juba vaatasin jalgpalli. Olen ju saadetud Londoni komandeeringusse käsuga end harida, jalgpalli näeb Nelose pealt ka. Niisiis National Gallery. Astun sisse. Mind assisteerivad jaapani turistid ja ühesugustes pintsakutest briti algkoolilapsed…
Nii. Mis siin siis on…Leonardo da Vinci. Aga miks ta osad tööd on poolikuks jätnud? Või tahtis ta nii mainstreamist erineda. Igatahes need poolikud kritseldused mulle meeldivad. Hakkan vaikselt vajuma mõtesse, et kunstnikud on siiski tippude tipud. Need mehed on olnud keskendumise jurakad, iga pilt räägib oma lugu.
Oi siin on midagi sürri. Albrecht Altdorfer. Pilt nagu pilt ikka. Usuteemaline ja puha, ainult pildi ühes all nurgas on siukesed miniatuursed Jerusalemma apostlid. Väikesed vigurimehed. Mulle sümpatiseerivad maalid, kus on kaasatud ebapropotsionaalseid suurusi inimeste ja asjade kujutamisel. Need maalid, kus on niisama juurviljavaagen, mulle ei meeldi.
Hans Holbein Noorem. See on nüüd küll nagu foto. Kaks meest vestlevad, nende vahel kaminasimm paljude pisikeste asjadega. Meeste all keeruline mosaiikpõrand. Põranda peal meeste varjud. Võiks öelda, et võtab ahhetama.
Nii. Meil on vaja rääkida teemal „naisideaalid läbi sajandite“. Ma ütleksin nende vähkrevate naissoost inimeste kohta „korpulentsed“. Ma võin muidugi eksida, aga minu arust fashion tvs jalutavad natukene peenikesemad tüdrukud. Las olla. Ega siis anoreksia pole ka mingi õige eluviis. Aga ma siiski ütlen seda, et kõhuvoldid on kõhuvoldid ja mulle nad väga ei meeldi ja siin ei ole midagi vaielda. Ja pepuvoldid on pepuvoldid. Kõik.
Igas ruumis on sinises vormis valvur. Mõnes on proua, mõnes härra, mõnes suisa noormees või neiu. Neil pole siin mitte midagi teha. Tunnen neile kaasa. Sinise riietuse kohta kasutaksin iseloomustust „britilikult konservatiivne“.
Oi oi oi kui suur maal. Sebastiano del Piombol pidid selle loomiseks olema ikka päris korralikud redelid. Kindlasti tegi ta seda mitu aastat järjest. Kõrgus on ju sel vähemalt neli meetrit ja laius nii kolm.
Tähendab nüüd ma saan aru. Nagu ässamad mehed jätsidki tol ajal pilte poolikuks, sest siin on mul praegu Michelangelo „The Entombment“. Täiesti ebaküps teos.
Mõnes saalis istuvad pinkidel inimesed, kes oma joonistusplokkidesse visandavad mõnda maali. Võib-olla neil kuskil kunstikursustel kästi.
Ühel pildil on inimeste seas üks ülemeelik ahv. Ta sööb mingit krõbuskit. Kahju, et ta ketis on.
15. sajandil ja veel varem maailiti siukestele päris paksudele lõuenditele. Võiks öelda, et võib tunduda, et need paksud asjad piltide tagakülgedel on hoopis raamatud ja need asjad, mis meile näidatakse on raamatukaane kujundused.
Nii. Korras. Võin mürki võtta, et seda pilti näidati diapositiivi pealt kunstiajaloo tunnis. Jan van Eyck „Giovanni Arnolfini ja tema naise portree“. See Giovanni on alati välja näinud nagu laulja-bioloogiaõpetaja Otsman. Ka Giovanni on suhteliselt naiselikult riietatud.
Filippino Lippi on valmis teinud lausa altari. Kus olid mehed kunagi.
Veneetsia kuldajastu ruumis on üks siuke pilt, kus üks siuke tavaline mees tuleb argiselt vesteldes teise mehega jahilt. Ainult sel esimehel mehel on käes kolmanda mehe pea. Kolmanada mehe silmad vaatavad kaugusesse.
Emanuel de Witte on teinud siukese maali, kus naised on kalaturul. Ma tunnen lõhna. See on värske kala. Täna hommikul rannikult püütud.
Osad pildid on küll nagu väga hea tasemega fotod. Graafika sama mis dvd filmidel.
Aelbert Cuyp maalis oma eluajal järjekindlalt lehmi. Need on tõuvissid, andsid suurtes kogustes rammusat piima.
65-aastane Rembrandt on oma autoportreel pöialpoisi näoga. Dili-dili-dilitonn!
Oeh! Ühel pildil koletis sööb inimesi. Maapinnal vedeleb üks pea, kaelaga meie poole. Kaela koha pealt paistab hingetoru. Autor Cornelis van Haarlem.
Unknown Flemish artist on maalinud toa, mille seinad on maale täis. Leidlik mõte. Elaks see tundmatu praegu võiks ta copywriterina päris head raha teenida.
Rubensi naised pole enam täidlased. Aga Carmen Kassist on ikkagi asi veel väga kaugel.
Highlight painting. Jan Gossaert „ The Adoration of the Kings“ – all armas koer, üleval tiibadega inimesteriietes inglid.
Nii. Siin on ka üks fotonäitus. Tom Hunter. Photographer. Storyteller. Pildistanud nii, et vihjab kuulsatele maalidele. Tegevuskohaks lõbumajad, baarid.
Nii. Oleme juba ainult paari sajandi kaugusel. Monet, Manet, Delacroix juba panevad teisiti, ei taha enam täpselt jäljendada, juba sodivad. Panevad paksult värvi raamile.
Lõpuks veel üks päris õudne pilt. Valges kleidis noorel tüdrukul hakatakse kohe pead maha lööma. Delaroche „Lady Jane Gray hukkamine“. Kihvtilt kujutatud draamatiline sündmus. Usun inimeste nägusid.
Käin veel alumisel korrusel vetsus. Umbes kolmandik jäi vaatamata. Eks jumal teab, kas midagi olulist mulle viimasest paarist tunnist külge ka jäi. Kontrollaeg 2.15.
Võtan Subwayst „Sub of the day“ võileiva, lasen endale ohtralt sibulat panna. Jõuan siia raamatupoe kohvikusse. Istun leti kõrval asuvasse tugitooli. Kaks noormeest lasevad leti taga kiirelt oma kätel käia. Kliente jätkub. Minu vastas tugitoolis istub päris armas tüdruk. Ma arvan, et ta on Norrast. Konrad Mägi käis ka Norras. Minge KUMUsse. Sinna vist ei saa tasuta. Sealt on varastada ka palju vähem kui Ermitagesist või National Galleryst. Poiss. Jäta kohatud võrdlused. Rohelist teed on tassipõhjas järgi lonks. Kaks tundi komöödiani.
# posted by Mart : 19:42
