20060221
revenge
190206
Magajate päev. Kui ilm on uimane, siis on ta vastu väga raske võidelda. Hommikul magasime. Kui uni hetketi kadus, siis kuulasin linnulaulu. Pererahvas sõitis täna kuhugi kaugemale kontserdile. Mis siis, et ilm on vahel halb, ikkagi nii väga sooviks oma toast välja saada. Käisin koos Ukuga Lewishami eestlastel külas. Ma ei oskagi seda öelda, et kas oleme paraja jamaga hakkama saanud või on see meie „saatkonnaskäik“ musternäide ratsionaalse ja inimliku maailma kokkupõrkest. Igatahes Delfi kommentaarides anonüümsed inimesed sõimavad üksteist. Tänane külaskäik Lewishamigi lõppes päris terava ja naljaka vaidlusega. Huvitav lihtsalt mis mees ma ise olen? Uku millalgi siin ühe öise vestluse käigus ütles, et mina olen frigiidmees, et mind on väga raske kuhugi lahterdada. Ratsionalist ma eriti vist ei ole, kuigi kui vaja võin olla väga tõmdi-tõmdi otsuste langetaja. Samas mingist ülevoolavast tunde inimesest on ka asi väga kaugel. Mulle meeldib mõelda, et olen aus. Lihtsalt üks poiss.
Muide ma võitsin täna teisi lauamängus „Eesti“. Esimest korda elus vist. Viimane küsimus on seal siis siuke, et küsija saab ise kaardilt kõige raskema küsimuse välja valida ja siis Kersti küsis mult: „Millist puud kutsutakse rahvakeeli linnupüüdjaks?“ Mul polnud aimugi, aga ma hakkasin mõtlema maakoha peale. Seal on meil päris palju suuri puid ümber maja. Ja kui maale sisse sõita, siis kohe tee kõrval on üks pihlakas. Ja millegi pärast on mulle meelde jäänud, et selle pihlaka otsast on alati kuulda olnud vareste kraaksumist. Pihlakas oli õige vastus.
Homme jälle kooli. Loodame hommikuks vihma vaibumist.
200206
Kreeka teater on meie uue mooduli nimi. Tallinnas juba õpitud, tudengid istuvad praegu stuudio põrandal ja vaatavad mingit videot. Mina istun toolil, lavendilik õpetaja Emilio peatab video ja rääkides zestikuleerib elavalt. Ta on vist Hispaaniast pärit. Väike vaheaeg pole koolis midagi muutnud. Ikka on igav. Naiivne oli midagi muud loota. Marion kirjutab emale kirja. Meie grupiga liitunud Robert lamab kõhuli ja üritab vist videot vaadata. Marionil on oranzid püksid, Robertil roheline lukuga kampsun. Robertil hakkavad juuksed lokki tõmbuma, Marion igatseb ujumist. Emilio jahub jumalatest, daionaisjak, apoloonion ja antiigoni and you transform yourself, zestid ainult elavnevad, ka ta jalad tõmblevad.
*
Vaatasin kooliarvutist kõik etvsport olümpiaklipid ära. Etv võiks siiski endale osta jubina, mis laseks videosi ka Mäkist vaadata. Igatahes, kui raamatukogus kõrvaklapid peas ekraani ülemises nurgas olevat akent jälgisin, et siis läks ikka härdaks küll. Kuldmedali võitjale on medalitseremoonia päris kenake külmetamine.
Mul on nüüd pildiga tudengi oyster. Ehk siis Londoni ühistranspordi plastikkaart. Homme või ülehomme laen sinna seitsme päeva pileti peale. Siis näitavad mulle metroo- ja rongiväravad rohelist tuld.
Eile õhtul vaatasin Kill Bill ühte, täna vist vaatan kahte. Tarantino on konnade kuningas. Meie oleme konnad. Uma on suurima ujuvpõiega konnatar. Ristakem mõõgad, sest toonrekured laskuvad. Nokad meie tiigist eemale, Hattori Hanzo ära veel sure.
Need euroõunad on vesiselt maitsvad. Aga panevad pussutama. Mina pole siia maailma sündinud pussutama. Kes viitsib mulle edaspidi koorida magusaid apelsine? Tahan keedumuna. Tahan suitsuräime. Tahan eesti piima. Tahan kohupiima, kodujuustu, putru.
*
Bill 2 on parem kui Bill 1. Stsenaarium on tihedam, kujundid elavamad, surmad efektsemad, kõrvalrollid suurepärased, südamlikus suurem. Kuigi ma ei usu, et Kido oleks naine, kes olenemata kõigest halvast, mis Bill on talle teinud, mehe ikka lõpuks maha lööks. Naised ju päris elus alati murduvad, see teebki nad naisteks.
Keeltel on rõve vahe. Väga raske, vist peaaegu võimatu, oleks eesti keeles teha filmi, kus sõnad kõlaksid. Sama jama on vist tegelt isegi teatriga. Sõnad, sõnad, sõnad. Lollid olete. Silmad peast välja, hauast ülesse, südamed plahvatama, juu änd ai häv sam anfinišd bisnis…
Kirjutage mulle ilusaid pikki emaile. Kirjeldage oma argipäeva, usaldage saladusi.
Magajate päev. Kui ilm on uimane, siis on ta vastu väga raske võidelda. Hommikul magasime. Kui uni hetketi kadus, siis kuulasin linnulaulu. Pererahvas sõitis täna kuhugi kaugemale kontserdile. Mis siis, et ilm on vahel halb, ikkagi nii väga sooviks oma toast välja saada. Käisin koos Ukuga Lewishami eestlastel külas. Ma ei oskagi seda öelda, et kas oleme paraja jamaga hakkama saanud või on see meie „saatkonnaskäik“ musternäide ratsionaalse ja inimliku maailma kokkupõrkest. Igatahes Delfi kommentaarides anonüümsed inimesed sõimavad üksteist. Tänane külaskäik Lewishamigi lõppes päris terava ja naljaka vaidlusega. Huvitav lihtsalt mis mees ma ise olen? Uku millalgi siin ühe öise vestluse käigus ütles, et mina olen frigiidmees, et mind on väga raske kuhugi lahterdada. Ratsionalist ma eriti vist ei ole, kuigi kui vaja võin olla väga tõmdi-tõmdi otsuste langetaja. Samas mingist ülevoolavast tunde inimesest on ka asi väga kaugel. Mulle meeldib mõelda, et olen aus. Lihtsalt üks poiss.
Muide ma võitsin täna teisi lauamängus „Eesti“. Esimest korda elus vist. Viimane küsimus on seal siis siuke, et küsija saab ise kaardilt kõige raskema küsimuse välja valida ja siis Kersti küsis mult: „Millist puud kutsutakse rahvakeeli linnupüüdjaks?“ Mul polnud aimugi, aga ma hakkasin mõtlema maakoha peale. Seal on meil päris palju suuri puid ümber maja. Ja kui maale sisse sõita, siis kohe tee kõrval on üks pihlakas. Ja millegi pärast on mulle meelde jäänud, et selle pihlaka otsast on alati kuulda olnud vareste kraaksumist. Pihlakas oli õige vastus.
Homme jälle kooli. Loodame hommikuks vihma vaibumist.
200206
Kreeka teater on meie uue mooduli nimi. Tallinnas juba õpitud, tudengid istuvad praegu stuudio põrandal ja vaatavad mingit videot. Mina istun toolil, lavendilik õpetaja Emilio peatab video ja rääkides zestikuleerib elavalt. Ta on vist Hispaaniast pärit. Väike vaheaeg pole koolis midagi muutnud. Ikka on igav. Naiivne oli midagi muud loota. Marion kirjutab emale kirja. Meie grupiga liitunud Robert lamab kõhuli ja üritab vist videot vaadata. Marionil on oranzid püksid, Robertil roheline lukuga kampsun. Robertil hakkavad juuksed lokki tõmbuma, Marion igatseb ujumist. Emilio jahub jumalatest, daionaisjak, apoloonion ja antiigoni and you transform yourself, zestid ainult elavnevad, ka ta jalad tõmblevad.
*
Vaatasin kooliarvutist kõik etvsport olümpiaklipid ära. Etv võiks siiski endale osta jubina, mis laseks videosi ka Mäkist vaadata. Igatahes, kui raamatukogus kõrvaklapid peas ekraani ülemises nurgas olevat akent jälgisin, et siis läks ikka härdaks küll. Kuldmedali võitjale on medalitseremoonia päris kenake külmetamine.
Mul on nüüd pildiga tudengi oyster. Ehk siis Londoni ühistranspordi plastikkaart. Homme või ülehomme laen sinna seitsme päeva pileti peale. Siis näitavad mulle metroo- ja rongiväravad rohelist tuld.
Eile õhtul vaatasin Kill Bill ühte, täna vist vaatan kahte. Tarantino on konnade kuningas. Meie oleme konnad. Uma on suurima ujuvpõiega konnatar. Ristakem mõõgad, sest toonrekured laskuvad. Nokad meie tiigist eemale, Hattori Hanzo ära veel sure.
Need euroõunad on vesiselt maitsvad. Aga panevad pussutama. Mina pole siia maailma sündinud pussutama. Kes viitsib mulle edaspidi koorida magusaid apelsine? Tahan keedumuna. Tahan suitsuräime. Tahan eesti piima. Tahan kohupiima, kodujuustu, putru.
*
Bill 2 on parem kui Bill 1. Stsenaarium on tihedam, kujundid elavamad, surmad efektsemad, kõrvalrollid suurepärased, südamlikus suurem. Kuigi ma ei usu, et Kido oleks naine, kes olenemata kõigest halvast, mis Bill on talle teinud, mehe ikka lõpuks maha lööks. Naised ju päris elus alati murduvad, see teebki nad naisteks.
Keeltel on rõve vahe. Väga raske, vist peaaegu võimatu, oleks eesti keeles teha filmi, kus sõnad kõlaksid. Sama jama on vist tegelt isegi teatriga. Sõnad, sõnad, sõnad. Lollid olete. Silmad peast välja, hauast ülesse, südamed plahvatama, juu änd ai häv sam anfinišd bisnis…
Kirjutage mulle ilusaid pikki emaile. Kirjeldage oma argipäeva, usaldage saladusi.
# posted by Mart : 17:39
