20060217
skeleton
160206
Oli perekond. Kaks last, poiss ja tüdruk. Tüdrukul olid roosad kummikud ja musta-valge kirju vihmamantel ja poiss kastis oma šokolaadi kakao sisse ja üritas uurida, et mida ma oma läpakasse kirjutan. Ta ei saanud ekraanil olevast kirjast midagi aru, sest eesti keelt need lapsed ei mõikanud. Isa oli tavaline, ka emast ei meenu mulle midagi iseäralikku. Just hetk tagasi istusid nad minu vastas siin raamatupoe kohvikus. Nüüd juba istub üks noormees, kes näeb välja nagu Jaak, see Kristo ja Jimi sõber. Prillidega ja veidi kähkrus juustega. Täna olen ma istunud kohvikutes ja imestanud, kui madal on see äikesepilv, mis ähvardab. Äikesepilved toovad värsket õhku. Ja hommikune sõnum oli „Kristiina Smigun sai jälle olümpiakulla.“ Elagu!
*
Ma tulin teatrist poole pealt ära. Jama oli, tõsine jama. Tüki pealkiri oli „Speaking like migpies“ ja pidi rääkima püssirohu ajaloost, aga ainult alguses käis üks suur pauk ja muidu aeti inglisekeelset ajaloolist pula. Mu kõrval üks prillidega vanamees tukkus, mina tema tukkumist veidi itsitasin. Teised jäid lõpuni.
*
Bbc olümpiapäevikust nägin veidi iluuisutamise Pluschenkot ja jäähokit, venelased panid rootslastele pika puuga. Isegi Šmigun märgiti paari sõnaga ära, aga suurem osa ajast oli pühendatud mingile spordialale, mis näeb välja nii, et on see bobi- ja kelgutamiserada ja siis on mingi siuke väike kelk ja inimene hüppab sinna peale kõhuli ja siis nägu ees kihutab. Britid said seal täna hõbeda ja siis kogu delegatsiooni juht rääkis, et see, et esimesel nädalal medal ära tuli, et see on ikka hull buust kogu tiimile. Homme kohalikul aja järgi kell üheksa peame endale kuskilt eurospordiga teleka välja võluma. Lihtsalt peame.
Oli perekond. Kaks last, poiss ja tüdruk. Tüdrukul olid roosad kummikud ja musta-valge kirju vihmamantel ja poiss kastis oma šokolaadi kakao sisse ja üritas uurida, et mida ma oma läpakasse kirjutan. Ta ei saanud ekraanil olevast kirjast midagi aru, sest eesti keelt need lapsed ei mõikanud. Isa oli tavaline, ka emast ei meenu mulle midagi iseäralikku. Just hetk tagasi istusid nad minu vastas siin raamatupoe kohvikus. Nüüd juba istub üks noormees, kes näeb välja nagu Jaak, see Kristo ja Jimi sõber. Prillidega ja veidi kähkrus juustega. Täna olen ma istunud kohvikutes ja imestanud, kui madal on see äikesepilv, mis ähvardab. Äikesepilved toovad värsket õhku. Ja hommikune sõnum oli „Kristiina Smigun sai jälle olümpiakulla.“ Elagu!
*
Ma tulin teatrist poole pealt ära. Jama oli, tõsine jama. Tüki pealkiri oli „Speaking like migpies“ ja pidi rääkima püssirohu ajaloost, aga ainult alguses käis üks suur pauk ja muidu aeti inglisekeelset ajaloolist pula. Mu kõrval üks prillidega vanamees tukkus, mina tema tukkumist veidi itsitasin. Teised jäid lõpuni.
*
Bbc olümpiapäevikust nägin veidi iluuisutamise Pluschenkot ja jäähokit, venelased panid rootslastele pika puuga. Isegi Šmigun märgiti paari sõnaga ära, aga suurem osa ajast oli pühendatud mingile spordialale, mis näeb välja nii, et on see bobi- ja kelgutamiserada ja siis on mingi siuke väike kelk ja inimene hüppab sinna peale kõhuli ja siis nägu ees kihutab. Britid said seal täna hõbeda ja siis kogu delegatsiooni juht rääkis, et see, et esimesel nädalal medal ära tuli, et see on ikka hull buust kogu tiimile. Homme kohalikul aja järgi kell üheksa peame endale kuskilt eurospordiga teleka välja võluma. Lihtsalt peame.
# posted by Mart : 13:30
