kunst pole elu

Agnes on mulle alati rääkinud, et vanainimesed on äärmiselt armsad. Minu kõrval, ühes kõrvaltänava kohvikus, istub praegu üks üpris vana mees. Tal on mütsilotu peas ja prillid kipuvad ninale vajuma. See ei saa olla eriti kallis mantel, mida ta kannab. Ta just sõi aeglaselt suppi ja nüüd asus võileiva kallale. Ta hoiab võileiba mõlema käega ja hammustab väikeste ampsude kaupa. Aeg-ajal limpsib sõrmed üle, sest võileiva vahelt kipub täidis välja valguma. Ta tegeleb söömisega põhjalikult, ta istub nurgas, ta kindlasti ei soovi tähelepanu tõmmata. Ma loodan, et tal saab kõht täis. Eh, imelik on see, et minu ja selle vana mehe vastu istus just nüüd veel üks vana mees, aga see teine mees on tegusam. Ta kannab vanakoolitriiksärki ja joob üpriski kiirete sõõmudega topsist kohvi. Ta pilk on suunatud ülesse nagu mõtleks ta kohvi maitse üle. Nüüd ta võttis kõrvaltistmelt ajalehe ja asus ristsõna täitma. Esimene vanamees lõpetas võileiva ja pühib nüüd suud ja sõrmi salvrätikusse. Ta teeb seda äärmise põhjalikkusega. Ja nüüd veel veidi aja pärast istub see kõhu täis söönud vanamees niisama, ei tee midagi, hingab suu kaudu, laseb leiba luusse. Võib-olla ta kunagi suitsetas ja talle meeldis peale söömist tobi teha, aga arstid keelasid tal selle paari aasta eest ära. Teine vanamees tüdines ristsõnast, keeras lehte ja loeb nüüd uudiseid ja nüüd vahepeal jälle vaatab ülesse, sulgeb isegi silmad. Ta tahab vist magada. Esimene vanamees võttis oma kilekoti ja vihmavarju ning lahkus. Tadaa. Ja teate mis nüüd toimub. See teine vanamees tuli istus selle esimese vanamehe kohale, sellepärast vist, et siin aknaalustel kohtadel on rohkem valgust. Ta asetas oma tühja kohvitopsi ja kasutatud salvrätid kandikule, sest prügi ei tohi vedelema jätta. Silmitsen lähemalt, ta kannab nike tosse, mingi odavam rahvamudel. Ja mida vanamees nüüd teeb, ta istub väikese laua taga tooli peal ja laua teisel poolel on siuke diivan, vanamees laotas mõne aja eest selle diivani peale lahtiselt ühe salvräti, ma ei saanud aru milleks. Ja nüüd tõstis vana oma parema jala tossu diivanil oleva salvräti peale. Gheto! Nüüd võttis vanamees istmeseljatoel oleva jope taskust mobiili, võtab kõne, samal ajal lappab endiselt ajalehte, kõnele ei vastata, asetab mobiili flanellpluusi taskusse. Telefon on tal mingi nokia. Samuti rahvamudel.