kunst pole elu

050206
www.blindsummit.com on trupi aadress. Lavastus, mida eile nägime, on „Low life“ ja see oli lihtsalt vägev. Charles Bukowskilt oli võetud tekst, mis rääkis ühest baarist, kus kohtusid nii nukud kui inimesed. Kokku oli neli näitlejat ja kolm suuremat nukku ja palju väikeseid. Need suuremad nukud olid nii umbes kaheksakümne sentimeetri kõrgused ja neid liigutas korraga kolm inimest neljast. Ma ei oska seda täpselt kirjeldada, aga asi oli nauditav. On olemas nukuteatrit, mida me ei oska ette kujutada. Blind Summit takes complete responsibility for what the puppeteers do, but we cannot be responsible for the puppets. Siinne hea teater erineb eesti teatrist kõige rohkem selle poolest, et ideed on julgemad ja paremad. Oma ideedega minnakse professionaalselt lõpuni ja see toob nauditava tulemuse. Ja Low Life kavaflaierilt loen veel ühe tsitaadid „I go to the pub for company and a drink, then later the drink became my company.“ Ütluse autor on hiljuti lahkunu. Jalgpallur ja elukunstnik George Best.

Täna, pühapäeval, on soe ja mõtleme Hyde Parki jalutama minna. Lähen vist ilma jopeta, sest juba eile oli mul linnas väga palav. Osad inimesed käivad siin kogu talve lühikeste käistega särgis. Laupäeva õhtuti on Londoni tüdrukud poolpaljad, tundub et haigeks jääda ei karda siin keegi.

*

Veelkord rongidest. Nende istmetel vedelevad tasuta ajalehed, mida inimesed on kokku vedanud ja siis kui pooltühja rongi siseneb uus inimene, siis ta vaatab, et kas ta leiab mõne ajalehe, millega oma reisi sisustada. Mina lugesin täna jalka ajalehe läbi, pole vist kunagi inglise Priemershipiga nii kursis olnud. Shearer hakkab Newcastle treeneriks ja Arsenal võitis üle pika aja. Võib-olla jõuame siin ka millalgi jalkat vaatama.

Hyde Park on nagu üks suur park, kus on palju pardi sitta, turiste, hobuseid ja rulluiskudel trikke sooritada soovivaid inimesi. Robert arvas, et kahe rataste reaga rulluisud on ikka palju paremad kui need, mis meil Eestis on levinud. Ma pole kunagi rulluiskudega sõitnud.

Neljapäeval on meil muide koolis mingi eksam, kus siis vist pannakse mind ka esinema. Mart Kase näitlemas inglise keelset etüüdi on kindlasti etendus, mida tasuks eksponeerida ka laiemale publikule. Loodan, et ei saa olema väga piinlik ja kui saabki, siis on ju ükskõik. Kõige tähtsam on see, et oleme eestlased võõral maal ja meil on lubatud olla vastutustundetu.

060206
Nüüd on käes. Unetus. Kaks ööd olen suhteliselt üleval passinud ja mõtetemasinat veeretanud. Ega siin midagi teistmoodi pole kui Eestis. Perioodid on perioodid. Ühes tsüklis on uni magus-magus ja siis on nädalaid, kus uni ei viitsi minuga koos olla. Võib-olla olen ma Une-Matile igav inimene. Meil on temaga armastuse ja vihkamise suhe. Olen koolis ja siin on mingi värk, et kõik ruumid on kasutuses ja nii ei teagi, et kus meil see tund algab. Inimesed räägivad inglise keeles, ma räägin neile eesti keeles vastu.

*

Mööda kooli käib üks paks inglise tüdruk ja muudkui kordab „Minaa oleen prinntsess“. See meie grupi tüdruk tahtis täna õppida rea eesti keelt ja ma talle siis õpetasin. Täna tunnis see „trullakas aga naljakas“ piiga soovitas õpetajal ebay’st ehteid osta, pidavat saama odavalt ja originaalne. Mina ei hakka kunagi ehteid kandma.

Välismaal saab olla kahte moodi. Esiteks võib olla nii, et alati küsid kõike, näiteks et kuidas kuhugi saab või kus asub see tänav jne. Peaaegu kõik tänavatel jalutavad võõrad inimesed on sõbralikud ja neil on hea meel sind aidata. Aga võib olla ka nii, et proovid ise kõik välja uurida, sest tegelikult on kaardi ja siltide ja mõtlemise abiga võimalik alati jõuda lahenduseni. Mina olen rohkem seda teist tüüpi inimene, mulle meeldib otsimist võtta kui seiklust või mängu. Küsin ma üldjuhul siis, kui aega napib ja tegutseda tuleb kiiresti. Ma oskan inimestega suhelda, aga ma ei tee seda väga meelsasti. Robertile meeldib ka rohkem ise seigelda, Ukule aga meeldib küsida. Et kui me siis kolmekesi hängime, siis sõbralikult vaidleme, et kuidas me turistid oleme, kas suu või kaardiga.

*

Öeldakse, et Robert Lapage kuulub maailma kolme tipplavastaja hulka. Täna õhtul oli mul au näha tema etendust, mille ta on ise kirjutanud, lavastanud ja on ka kogu loo vältel ainuke laval olev näitleja. Selle lavastuse pealkiri on „The Andersen Project“. Lugu rääkis Kanadast Pariisi tulnud kirjanikust, kes prantsuse rahvusteatrile kirjutab etendust Hans Christian Anderseni muinasjuttude põhjal. Lapage mängis nii seda kanadalast kui teatridirektorit kui peep-show putka töömesilasest Maroko immigranti, kes oli homo ja kellele meeldis ülekõige metroojaamadesse graffitisi joonistada. Lugu oli väga kihvtilt välja mõeldud, aga see polnud üldse tähtis. Selliseid visuaalseid trikke eesti teatris ei tehta veel niipea, sest inimesed ei oska ega julge niimoodi mõelda ja lavamehed ei oska teostada. Inimene saab sammuda pildi peal ja rongiga sõita läbi sajandite. Põhimõtteliselt on teatris kõik võimalik, slaidinäitamisvahendid ja arvutid ja multimeediat tuleb alati teatris kasutada, kui sellel on mõtet. Sain täna õhtul paljudele oma mõtetele kinnitust. Ja kõige suurem asi elus on inimlik valu, pole olemas midagi siiramat kui inimlik valu ja tühjus. Ehk siis ühesõnaga üksildus. See on lihtsalt väga ilus. Ja Lapage oskas selle väga ilusti ka selgeks teha. Absoluutselt mitte kurvalt. Ma ütleksin täna õhtul, et üksildus on äärmiselt soe eksistents. Barbicani teatri saal on suur, rahvast oli palju, aplaus kestis Londoni kohta päratult kaua.

Ukul on huuled purud. Kui keegi teab kuidas katkiseid suurnurki võimalik kiiresti korda teha, siis andku teada, sest suunurkade jama on vastik jama. Kevadine tuul on romantiline, aga salakaval. Mul on foobia, et ka minu suu võib hakata pragunema. Nüüd ongi küsimus see, et kas hügieeniline huulepulk on jumala kingitus või saatana tööriist?

Jah, ma olen nõus. Ma ei oska hingata. Kes on mu lähedal viibinud, need teavad.