kunst pole elu

100206
Jalutasin kooli ja ostsin teepealt Sommerfieldi poest endale lõunaks võileiva. Vist oli mingi kala ja majoneesiga, ei viitsi praegu kotist järgi vaadata. Kuulan raamatukogus Dagöt, laulab mulle „vaata nüüd ma lööön, siuhhti vihi-iseb võrgunöör“. Täna on kool pärastlõunal ja õhtul lähen teatri vaatama dokumentalistikat. Varsti vist lähen käin jälle invavetsus. See asub täpselt raamatukogu ukse kõrval. Kui sellesse vetsu sisse astud, siis tuli läheb automaatselt ise põlema.

*

Rongijaamades on suured tablood, mis näitavad millal tuleb järgmine rong ja need tablood näitavad ka sekundi pealt täpset aega. Et kui on juhtunud, et järgmine rong tuleb näiteks viieteist minuti pärast, et siis ma olen hakanud sekundite tiksumist jälgima. Loogika ütleb, et kui oodates näpuga aja üle järge ajada, et siis aeg läheb veel aeglasemalt edasi. Aga minul ei lähe. Kui ma vaatan aega, siis ta ainult väheneb. Aeg kaob kiiresti. Rongiga saab New Elthamist sõita Lewishami ehk siis Londoni suunas või siis teisele poole ehk kooli ehk Sidcupi suunas. Aga mõlemalt pool perrooni asetsevatel teatetetahvlitel tiksub aeg ainult ühes suunas.

Mäletan, et õndsal veneajal müüdi pontšikuid suurtes pabertuutudes. Kino Kosmose trammipeatuses seal pool teed, kus nüüd asetseb Kerese ausammas oli kaks kollast putkat. Ühest sai mõnikord pontšikuid ja teises maksis plombiirijäätis 16 kopikat ja karuplombiirijäätis ehk siis glasuurikas oli 23 kopikat. Mulle ei meeldi praeguseaja kiirtoidu karbid. Ma tean, et need karbikesed ja kotid on spetsiaalselt disainitud sooja hoidma, aga need karbid tunduvad olevat justkui mingid keemilised eeed. Nad võtavad ära toidu naturaalsuse. Pontšikutuutut käes hoides võisid käed saada rasvaseks, sest pakkepaber oli lihtsalt söögile kõige lihtsam kest. Ma mõnikord ostsin enne kooli kilo pontšikuid ja viisin enamuse teistele. Vaevalt ma kunagi üritasin pontšikutega võita tüdrukute südameid, aga mine sa tea. Ja kui päris aus olla, siis pole ma siiani siin ostnud ega ka päris täpselt aru saanud, et missugune näeb välja legendaarne junkfood „Fish & ships“.

Ma arvan, et kõik naised tunnevad naudingut oma varbaküünte värvimisest. Kui küüned on värvitud, siis vähemalt hetkekski tunneb iga piiga end ilusana. Naistele pakub tohutut rahuldust oma keha eest hoolitsemine ja see ongi ilus. Mitte et alati värvitud varbaküüned on ilusad. Üldjuhul absoluutselt mitte. Ma olen koolis silmanud musta, kollase ja punase värviga timmitud varbaid. Naised, rohkem naturaalsust, vähem maske. Maria ütles metroos minu varbaküünte mõtiskluse peale seda, et ta on juba märganud siin üpris mitut tüdrukut, kellel varbaküüned on värvitud, aga käeküüned ei ole, et ta hästi ei mõista, et mis hullud teooriad nende küünte värkidega siin üldse on. Aga venelaste babajekaa tüüpi kunstküüsi pole veel silmanud.

Meil oli täna siuke etüüd, kus mõtlesime välja, et äge oleks kui nagu täiega mina, eestlane, ja siis üks Usbeki tüdruk vahepeal täiega teineteist oma enda keeles sõimame. Ja siis hakkasime proovima ja ma siis lasin vänged sõnad lendu ja mulle tuli vastu „bašol tõ nahui tõ jobanõi rot pederaast…“ Ma mõtlesin, et Usbekis on ka ikka mingi oma keel olemas või on see tüdruk täitsa tumba-umba. Ta võib täitsa olla tumba-umba, sest ta ikka hullult üllatus, kui ma talle venekeeles vastu hakkasin rääkima ja siis ta jõudis ise ikka täitsa enneolematu järelduseni, et „Was Estonia really in Soviet Union?“ Üks ungari tüdruk seisis selle vestluse ajal meie kõrval ja pööritas silmi.

*

Olen teatrifuajees ja varsti algab etendus. Jõin just väga head kakaod, tundus et pole nii head saanudki või lihtsalt pole kakaod pikka aega saanud. Metroos mõtlesin ja vaatasin inimesi, üks kerjus käis ja vabandas ja palus inimestelt raha, üks naine kõlksatas ta kohvitopsi paundi ja siis üks musta suure ninaga naine vaatas mind imelikult. Tänane teater on metroopommidest. Võib-olla ka Abu Hamzast?

*

Etendus oli dokumentaalne ja sotsiaalne. Nii nagu oligi ette arvata. Umbes 20 inimesega, kes olid 7. juulil metroorongides või tänaval, kus plahvatas buss, oli tehtud intervjuud ja siis neli näitlejat kehastasid neid tegelasi ja lugesid monolooge nagu need inimesed. Lahe oli see, kus neli näitlejat olid kuue aastased algkoolilapsed, kes omavahel rääkisid, et küll oli sel päeval ikka hea, et tunnid jäid ära ja sai videosid vaadata ja mis asi see islam on. Aga oli ka tõsiseid katkeid, isegi traagilisi. See lavastus oli palju parem kui oktoobris Kuldse Maski festivali raames nähtud Beslani aineline „September.doc“ ja oli minu jaoks ka mõjuvam kui Karusoo poolt Rakvere teatris tehtud eestlaste Iraagis viibimise vastane lavategevus. Dokumentaalsust peab siiski lavastama ja tegelaskujud väga täpselt välja töötama, sest muidu on vaatajal palju huvitavam elu kombata internetist ja ajalehtedest. Teater peab asja nihestama ja ütlema. Yeah, yesterday was a weird day…


110206
Keskpäevane teater. West End. „Who’s afraid of Virginia Woolf“, kriitikute poolt kiitetud klassika lavastus ja kui Ingo Normet oleks seda näinud, siis ta oleks öelnud, et see praegu Apollo teatris jooksev tükk on kõige parem asi üldse. Aga mul oli igav, sest kuigi näitlejad mängisid väga hästi ning hetketi kõkutasin karakterite kurguhäälitsuste peale, siis ikkagi mul on vaja teatris üllatusi ja pidepunkti. Siuke „linnateater“ enam ei räägi minuga üldse.

Trafalgari väljakul oli mingi islami inimeste meeleavaldus ja mullegi pisteti näppu paber, et why ma pean prohvet Muhhamedist hoolima. Eks see kõik ole ikka nende koomiksite pärast. Taanimaa, oh Taanimaa, kas pean Shakespeare laiba kuskilt siit üles otsima ja mehele elu sisse puhuma ja siis talt küsima, et kus Hamlet elab ja siis Hamleti ukse taha minema, kella laskma ja kui prints telekapult ühes käes ja õlu teises käes ukse peale ilmub, siis talle käratama: „Kuule mees mine oma päris koju, Taanimaa vajab printsi! Varsti läheb sõjaks!“

Times vedeles rongiistmel. Ajaleht innustab jalkas kampaaniat „Supporters say: No diving“. Pooled kõrgliiga klubid keeldusid ettepanekust, et panna riietusruumi siuke suur poster, kus nagu kukkumist teesklevale jalgpallurile on keelumärk peale tõmmatud. Mina arvan ka, et teesklemine pole tegelikult osa mängust.

Mäki poes panin wifit ja minust mõlemal pool istusid mehed, kes kõrvaklapid peas rääkisid skype vahendusel. Üks hispaania keeles ja teine pudistas suht mõistmatult. Ma ei tea kas igat soomlast ka liigutab see, kui ta välismaal olles mõne inimese käes näeb Nokia telefoni. Naeruväärne mõte.