kunst pole elu

Viisin kooli Londonist toodud odavat ameerika šokolaadi. Tüdrukud kallistasid ja poisid näitasid jõuharjutusi, mis Tepandi olevat koos USA merejalaväelastega välja mõelnud. Koos Martini ja Jussiga hüppasime peeglisaali vahule. Tepandi tegi Eesti seadused, lõi India riigi ja leiutas sülearvutid.

Päeva tekkis auk. Läksin kinno. Eesti keeles kõlab jah totralt. Kes see siuke ustav aednik ikka on. Film viis mu mõtted rändama, nautisin Aafrika loodust ja muusikat. Ma ei tea kas ravimifirmade bossid on kohe nii pahad ja kas tõesti siis esineb elus olukordi, kust enam kohe üldse pole väljapääsu, aga maailm on vahel kübeke ebaaus küll. Aafrikasse tahaks, aga minust pole vist vabatahtlikuna aidsihaigete ravitsejat.

Ja õhtu leidis mind eestluse küüsist. Rehepapp nõudis mult oma õhtu välja. Millelegi olulisele lähemale ei saanud, aga veidi nalja jaotati küll. Imbi, Ärni ja Endel on need vanad eestluse julkjürakad.

Filmis oli üks koht, kus põgenikelaagris etendati vaatemängu pahast aidsist. Palju mustanahalisi vaatas ja naeris, sest asi edastati pila lainel. Kratid poleks sellele publiku olnud ei naljakad ega siirad. Sittagi me neile ka oma jagaks.

Olen tänase une ära teeninud ja võtan ta välja. Oli rahulik esmaspäev, sest ma ei mängi enam kaasa. Hoidun närvilistest mängudest.