kunst pole elu

280206
Päike paistis. Kool oli lõppenud. Istusin Sidcupis ühe väikese ristmiku äärsel pingil. Kõht oli tühi ja nagu ei olnud ka. Aga üle tee paistis kebabi äri. Läksin võtsin ühe doner kebabi. Vuntsidega teenindaja, kes kutsus mind sööriks, pani kebabi ilusti karbi sisse ja karbi kilekotti. Ületasin uuesti autotee ja istusin uuesti oma pingile. Avasin karbi. Ossa kui suur söök. Rohkesti sibulat ja salatit ja liha ka. Lammas on siin põhi lihaliik. Näiteks lambaliha sardellid on päris ebameeldiva maitsega. Igatahes kebab oli suur ja liha polnud päris ossman kebabi lihaga võrreldav, aga kõht sai täis.

Imelik oli see, et kui seal pingil istusin, et siis päike paistis ja korraga hakkas lund sadama. Vikerkaart ma ei märganud. Mina arvan, et vikerkaar näitab ennast ainult Eestis.

Jalutasin koju. Ekslesin väikestel tänavatel. Jõudsin lõppu. Kord poisina jõudsin Lasnamäe lõppu ja mõtlesin, et nüüd on halvasti. Kartsin. Aga astusin edasi ja leidsin Pirita jõe. Venelased püüdsid ogalikke.

Kui täna linnaosa lõpust lameda rajooni tänavaid mööda kodu poole tammusin, siis leidsin maast kaks patsikummi. Roosa oli määrdunud ja jäi lebama, musta kingin kellelegi. Kandideerimiseks jäta kommentaar. Soolised ja vanuselised eelistused puuduvad. Las ka mina hakkan jagama auhindu.

*

Vaatasin laval toolidel istuvaid naisi ja ütlesin Mariale „Kas sa seda prantsuse jama nägid, mis oli Draama festivalil? Seal olid ka kogu aeg naised laval.“
Üks pealtvaatajast naine liigutas end Maria kõrval.
„Eestlased jah?“
Keerasin oma istmelt ja mulle vaatas otsa keskealine hoolitsetud naine.
„Tere“ ja „Tere“.
Ei oskagi öelda kelle tere oli arglikum.
Kõrtsu peal etendunud Sarah Kane 4:48 oli täielik jama. Nagu esimese kursuse lavakõne harjutus. Näitlejannadel olid ilusad valged püksid jalas, aga isegi hullumajas oleks vaja karaktereid. Tekst oli hea. Kane oli päris päriselt hull. Aga ei tohiks lavastada nii, et kogu aeg on kari naisi laval. Olgu siis vahepeal üks naine, aga mitte nii, et kõik kogu aeg kooris kisavad midagi.
Pärast etendust selgus, et eestlanna on see väliseestlanna, kes teeb Royal Courtis kõrget teatrilendu. Elina. Aga võib-olla hoopis Helina. Ega me pikalt ei rääkinud. Eestlastel pole ju omavahel pikka juttu. Eestlastele meeldib distantseeritult orkutis sõpru koguda.

Tulin koduuksest sisse ja kohtusin koridoris Dennisega.
„Ou you know there was just a tv show about Estonia.“
„Really? Was it interesting?
„It was very interesting. It was about Estonia…you know that shore which sank in nineteen ninety-four…“
Pikemalt dialoogi ei arendanud. Osad teemad on õrnad.

Loen. Suurte inimeste muinasjuttu. Mulle meeldib. Rongi oodates tagusime Mariaga suitsukonisid platvormilt alla.