20060302
hällõu...hällõu...kus te olete
010306
Ma istun. Olen teadumuuseumis. Nii nimetatud Picnic Arealis, siin on sööklalauad ja kaks põrisevat Pepsi automaati. Science Museum on nii suur ja sedavõrd ebapopulaarne, et siin kohtad inimesi suhteliselt hajutatult. Energiasäästmise mänge sai mängida puutetundliku ekraani klõpsides. Tegi sust pilti ja siis olid mingi maa peaminister ja pidid vahemikus 2025-2050 ehitama elektrijaamu. Ma tegin alguses tuulegeneraatoreid, aga kui inimesi juurde tuli, siis pidin mägede vahele ka tuumajaama tegema. Lõpuks ütles see ekraanitädi, et ma sain okeilt hakkama. Lennukimudelite ja mootoritega meenub Saint-Exupery. Islandi ekspositsioon oli kolmes toas, ühel toal oli pehme põrand. Uurida on rohkem kui jaksu. Teadus areneb kiiresti, võib ju teada ka mis vanasti oli. Enamus inimestele siin vist ei meeldiks. Kuiv. Sellepärast ka vist nõnda palju mänge. Ma ostan alt raamatupoest kõige odavama pastaka, oma jäi koju. Mul on praegu tunne, et oma raamatusse võib küll pastakaga märkmeid teha.
Põllumajandus sektsioon meeldis mulle ka. Traktorid on mulle alati sümpatiseerinud. Eriti need, millel katust pole.
*
Jalka läks nii, et Inglismaa võitis Uruguaid 2-1. Aga inglased on nõrgad, üldse kohe ei ennusta neile lennukat MMi. Minu arust on Inglismaa täpselt siuke võistkond, et kes mängib nii kuidas joppab. Ei tegu ega visiooni.
Danny Boyle „28 days later“ oli minu tänaõhtune meelelahutus. Selles filmis on vist paar kõige paremat stseeni, mis üldse olen näinud. See mahajäetud London on väga super, eriti super on seda Londoni eeslinnas vaadata. Näen filmis neid kohti, kus päeval viibisin ja minu ümber oli tuhanded inimesed. Tohutu kontrast on näha näiteks Big Beni ja Milleeniumi ratta ümbrust inimtühja ja vaiksena. Kunagi oli mingi lasteraamat. Umbes Pulle-Vallatu või midagi sellist. Tema oli ka korraga jäetud inimtühja linna.
Eks me kõik oleme kujutlenud, et mida võtaks ette, kui mind jäetaks täiesti üksi. Mina läheksin ruumidesse, millel on silt „Võõrastele sissepääs keelatud“
Film oli siuke nagu mina. Idee suurem kui sisu. Vorm ebaühtlane. Aga see ei loe midagi. Danny Boyle all the way. Platseerub päris lemmikute hulka, sest filmide puhul it’s all about the visual emotion ja seda on selles filmis küllaga.
Mind tohutult ärritavad rumalad küsimused ja rumalad ettepanekud. Minuga on raske, sest ma ei vaja eksisteerimiseks kuigi palju sotsiaalsus. Ma ei tea, mis kell mingid asjad hakkavad, ma ei ole sündinud grupijuht. Tulge rohkem peenekoelise naljaga mulle ligi. See sulatab mu pruuniks suhkruks. Aga argielu saamatustele näitan punast tuld.
Ma istun. Olen teadumuuseumis. Nii nimetatud Picnic Arealis, siin on sööklalauad ja kaks põrisevat Pepsi automaati. Science Museum on nii suur ja sedavõrd ebapopulaarne, et siin kohtad inimesi suhteliselt hajutatult. Energiasäästmise mänge sai mängida puutetundliku ekraani klõpsides. Tegi sust pilti ja siis olid mingi maa peaminister ja pidid vahemikus 2025-2050 ehitama elektrijaamu. Ma tegin alguses tuulegeneraatoreid, aga kui inimesi juurde tuli, siis pidin mägede vahele ka tuumajaama tegema. Lõpuks ütles see ekraanitädi, et ma sain okeilt hakkama. Lennukimudelite ja mootoritega meenub Saint-Exupery. Islandi ekspositsioon oli kolmes toas, ühel toal oli pehme põrand. Uurida on rohkem kui jaksu. Teadus areneb kiiresti, võib ju teada ka mis vanasti oli. Enamus inimestele siin vist ei meeldiks. Kuiv. Sellepärast ka vist nõnda palju mänge. Ma ostan alt raamatupoest kõige odavama pastaka, oma jäi koju. Mul on praegu tunne, et oma raamatusse võib küll pastakaga märkmeid teha.
Põllumajandus sektsioon meeldis mulle ka. Traktorid on mulle alati sümpatiseerinud. Eriti need, millel katust pole.
*
Jalka läks nii, et Inglismaa võitis Uruguaid 2-1. Aga inglased on nõrgad, üldse kohe ei ennusta neile lennukat MMi. Minu arust on Inglismaa täpselt siuke võistkond, et kes mängib nii kuidas joppab. Ei tegu ega visiooni.
Danny Boyle „28 days later“ oli minu tänaõhtune meelelahutus. Selles filmis on vist paar kõige paremat stseeni, mis üldse olen näinud. See mahajäetud London on väga super, eriti super on seda Londoni eeslinnas vaadata. Näen filmis neid kohti, kus päeval viibisin ja minu ümber oli tuhanded inimesed. Tohutu kontrast on näha näiteks Big Beni ja Milleeniumi ratta ümbrust inimtühja ja vaiksena. Kunagi oli mingi lasteraamat. Umbes Pulle-Vallatu või midagi sellist. Tema oli ka korraga jäetud inimtühja linna.
Eks me kõik oleme kujutlenud, et mida võtaks ette, kui mind jäetaks täiesti üksi. Mina läheksin ruumidesse, millel on silt „Võõrastele sissepääs keelatud“
Film oli siuke nagu mina. Idee suurem kui sisu. Vorm ebaühtlane. Aga see ei loe midagi. Danny Boyle all the way. Platseerub päris lemmikute hulka, sest filmide puhul it’s all about the visual emotion ja seda on selles filmis küllaga.
Mind tohutult ärritavad rumalad küsimused ja rumalad ettepanekud. Minuga on raske, sest ma ei vaja eksisteerimiseks kuigi palju sotsiaalsus. Ma ei tea, mis kell mingid asjad hakkavad, ma ei ole sündinud grupijuht. Tulge rohkem peenekoelise naljaga mulle ligi. See sulatab mu pruuniks suhkruks. Aga argielu saamatustele näitan punast tuld.
# posted by Mart : 15:01
