20060328

ilma valedeta

Viimasel ajal on mul tunne, et ma ei peaks siia enam kirjutama. Sest kõik kukub kuidagi läila välja. Tuleb see vist sellest, et ma ei tea kellele ma kirjutan. Vist ei saa paljudele inimestele korraga kirjutada, sest siis on igaüks kade ja tegelikult soovib, et tekst oleks ainult talle suunatud. Adresseeritud.

Mul on tunne, et mul kukuvad emailid hästi välja. Kuigi ega ma neid enam eriti tihti ei saada. Pole isu. Aga mul on tunne, et kui oleks isu, et küll siis kukuks hästi välja.

Jalgapalligi ei viitsi telekast vaadata, kirjutamisest rääkimata. Ma ei tea kuidas ma oskan need õhtud ja päevad siin arvuti taga ära raisata. Nagu midagi ei teeks, aga lõpuks on ikka midagi valmis.

Vihm tahtis täna midagi meelde tuletada, aga ma ei oska fantaseerida, et mida. Kindlasti mitte kevadet. Mis sel vihmal kevadega ikka pistmist on.

Ma kirjutan seekord sulle. Ainult sulle. Päriselt ka. Ma mõtlen hetkel seda kohe kohe päris päris päriselt. Sa ei ole mul ainuke, aga sa oled kõige tähtsam. Mis sa ei usu või...

Comments:
Oi minu arvates on vihmal kevadega väga palju pistmist. I annab teada, et ilma on piisavalt soe vihmasajuks, enam enam ei saa soojakraadide tõttu lund sadada; II sulatab lume ära; III kastab maad ja nii kui päike nina välja pistab, hakkab loodus tärkama.
Aga sul on varsti sünnipäev. Kevadelaps! :)
 
(tead, kui nii öeldakse, nagu sina ütlesid oma viimases lõigus ütlesid "... aga sa oled kõige tähtsam", siis on lugejal selline tunne, nagu loeks võõrast kirja. Nagu tegelikult ei tohiks. Enamustel lugejatel, võib-olla; väljaarvatud sellel ühel siis, kes TEAB, ja mõnel, kes niisama arvavad.

Tegelikult on sellel mingi vaikse euroopa filmi kõrgkunstipärase perverssuse tooni juures.

Prantsusepärast pikantsust ja skandinaavialikku melanhooliat.

Võib-olla eelistada seda, et lugeja tunneb, et ta ei tohiks LUGEDA, sellele, et kirjutaja arvab, et ta ei tohiks KIRJUTADA.

Aga kirjutamise suunamatusest ma saan aru küll, see teeb asjad ilgelt raskeks vahel. Või kui sa kirjutad kellelegi spetsiaalselt, aga avalikult. Või kellelegi, kes ise ei tea, et sa temale kirjutad. Läila on blogiargipäev.)
 
"Tema" aga teab, mis seal ikka arvata.
 
Mind ei häiri, kui mõne auto sireen hakkama üürgama. Ma vist kunagi ei mõtle päris täpselt välja, et kelle auto see võiks olla. Aga automaatselt käivitub dilemma, et kas ta tuleb nüüd või ei tule...kisa tapma, tähelepanu vaigistama...

Ja õnneks läheb tavaliselt teisiti. Kaasaegsed akud ei saa tühjaks, sest sireen lõpetab mõne aja pärast ise automaatselt.

Nii et peale tuule on veel olemas inimesed, kes mu nähtamatut autot loksutavad.

Ma ei ole nende peale pahane. Vastupidi. Sel autol on hoopis kummid läbi. Ta nagunii ei sõida.

Aga midagi peab ta ju väärt olema.
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?