kunst pole elu

070306
Täiesti tavaline jutt. Mida isiklikumalt rutiinsem, seda parem. Mulle meeldib just selliseid kirju saada. Struktureerin kirjad kaustadesse. Luba küsimata säilitan teiste inimeste sõnad. Loen neid üle harva, aga hetketi kindlasti teen seda. Siis kirjutavad kõik inimesed hästi, kui tekst on suunatud konkreetselt ühele inimesele. Nii tore, nii tore on see, et teised inimesed, internet ja tunded sunnivad meid iseendale kirjutama.

Vihm võttis soojalt inimesed vastu. Ülerahvastatud tänavatele ei sobi vihmavarjud. Piiskadele ütle tere, nad ei taha kukkuda vastu nailonit, mis on tugeva traadiga toestatud.

Käisin Natural History muuseumis. Seal olid dinosauruste kondid. Osadel dinosaurustel olid ebardlikult väikesed esikäpad. Jurrasic Parki meeldis mulle väikesena väga vaadata.
Ja mina usun seda, et kõik loomade topised, mis seal muuseumis olid, kõik need karud, metssead, elevandid, kaelkirjakud, lõvid ja teised, et tegelikult nad ei ole topised. Nad on meelelahutajad. Just samasugused, kes poosetavad Thamesi äärsel alleel ja Govent Gardeni tänavatel. Loomad tulevad hommikul tööle ja kivistuvad päevaks ühte asendisse. Aga nemad ei taha meie sente. Nemad ei ela raha pärast.
Sinivaal on ausõna paras lahmakas olend. Ainult Homer Simpson ja mister Bean on võimelised ta õngega kinni püüdma.
Maailm tekkis paugust. 99,8% süsteemist moodustab Päike. Faktid mulle meelde ei jää. Seekord ma kalliskive muuseumist ei varastanud.
Igal muuseumil on oma pood, kus müüakse pastakaid, mänge ja loomi. Pehmet dinosaurust ma oma voodisse ei lubaks. Muki võiks talle musu tehes viga saada. Sama lugu oleks pehme mürkmaoga.

Mu hea vend viis mind sushit sööma. Inimesed istusid ümber lindi. Taldrikud keerlesid mõõduka tempoga. Sain pulkadega hakkama, soja polegi õudne kaste. Londonis veedetud aja parim maitseelamus. Inglased oma sandwichide ja rasvaste friikartulitega peaksid tundma piinlikust.
Hea sushi sõltub suures osas sellest, et kui värsked on komponendid. Kaks kokapoissi valmistasid kõik sööjate silme all. Lindile lisandus pidevalt uusi taldrike.
Need kokapoisid ise söövad big maci eineid. Mitte, et nad ei tohiks tarbida oma meistriteoseid. Nad on lihtsalt väga tüdinenud. Kapitalismist, turumajandusest ja mäluvatest inimestest.

080306
Punased nelgid on sümbolid. Mitte enam kauaks, sest aeg läheb edasi. Täna on naistepäev. Eestis kingitakse lilli, nende üle on naistel alati hea meel. See on ilus komme. Kuigi ma olen kaugel, siis oma mõttes soovin ma kõigile eesti naistele head. Istun oma toas ja söön Roberti Eesti kiirvisiidilt toodud Annekese šokolaadi. Annekese paberil on tüdruk, kes hoiab käes lillekobarat.

Ma tean naist, kellele meeldivad lihtsalt lilled nagu näiteks nartsissid ja karikakrad.
Ma tean naist, kellele meeldivad roosid.
Ma tean naist, kes hoolib eriskummalistest lilledest.
Ma tean naist, kelle lemmikud on päevalilled.

Ma ei tea naist, kellele ei meeldiks lilled.
Ja ausalt öeldes ei meenu mulle ka naist, kelle lemmikuteks oleks nelgid.
Sümbolid ei oma reaalset sisu.

Nõuka ajal kinkisid naised maikuus sõjaväelastele punaseid nelke. Sõjaväelased ei hoolinud lilledest, neile meeldis tähtpäeva puhul pudelist lonksu võtta. Pronkssõdur näeb seda regulaarselt siiani.

Ma tahaksin kirjutada naiste rollist maailmas, aga kuna see on keeruline teema, siis ei hakka ma süvenemist teesklema. Hea, et olemas olete. Meestel on vedanud.

Väljas hakkas vihma sadama. Vaevalt ma täna üle paari korra oma toast väljun. Anneke sai otsa. Jõmmu on parim šokolaad, aga ka Annekesel pole viga. Naistele meeldib magus.