kunst pole elu

Mujal maailmas on väga lihtne selgeks teha, et kes see teine inimene on. Kõik oleneb sellest, mis metrootsoonis ta elab. Esimesed tsoonis on eliit, teises jõukurid, kolmandas toredad inimesed ja kuuendas on need jobud siis.

Las halvad inimesed sõidavad hommikuti elektrirongiga. Nende ajaviitmise pärast peab vaene Dan Brown käima kohtu vahet.

Nojah. Eestis on ju ka asi tegelt päris lihtne. Kedagi ei huvita kus sa elad. Lihtsalt küsitakse "Mis koolis sa käisid?".

Ja ära karda hinnang pannakse sulle sekunditega peale su vastust. Eliitkoolid on esimene tsoon ja kuues tsoon on vist mingi õhtukas.

Kuigi jah ega ükski Inglise Kolledzi või Hugo Treffneri lõpetanu ei taha vist olla tüüpilise "oma kooli" lapse nägu. Aga nad on. Kõik oleme.

Jah. Ega mitte miski polegi olulisem kui inimene ise. Aga miks on üldse siis suurlinnades tsoonid? Sellepärast, et liiga erinevad inimesed kokku ei satuks.

Eesti keskkoolidel võiks olla numbrid, mis igal aastal vahetuvad. Nii et keegi ei tea mis koolis ta ise käib ja ei tea ka ta teise inimese kooli kohta midagi. Vene ajal vist oli midagi niisugust, et lapsi pandi kooli piirkondade järgi. Londonis töötab see siiamaani. Ainult ühiskonnakorra nimi on teine.

Vähem karpe, jätkem eelarvamused, püüame järjest vähem üksteisest teada. Oluline on inimene. Minu jaoks pole sa kunagi koolis käinud. Ma ei tea, kas sa lugeda oskad. Aga ma saan õige pea aru millest sa mõtled ja millest koosned.