kunst pole elu

Kui ma Londonisse ära läksin, siis pidin koolis oma kapi tühjaks tegema. Kapp oli paksult igasugust jama täis. Palju viskasin minema, aga osad asjad jagasin laiali nagu Toots. Andres sai hoida ühe pintsaku, mida ma kangekaelselt keeldun rekvisiidilattu tagasi viimast. Ma mängisin selle pintsakuga esimese kursuse ühel eksamil Williamsi näidendis „Suvi ja suits“ ühte koloriitset kõrvaltegelast Rogerit. See Roger mängis metsasarve ja kirjutas eepose. Ta keeldus oma kirjatükki väikelinna kirjandusõhtul ette lugemast, sest ta ei tahtnud pärlit sigadele näidata.

Mul oli kapis ka üks imeliku kujuga täis veinipudel. Juba ma ei tea mis ajast. Selle ma andsin Agole hoida. Ja kujutad sa pilti, Ago ei joonudki seda vahepeal ära. Ago ei lasknud seda ka teistel poistel hävitada. Kristo hoidis oma kapis kaks kuud minu kolme tennispalli. Need tennispallid ei ole kollased, need on valged.

Nüüd hakkab minu kapp ilusti uuesti segamini minema. Minu kapi number on seitse.