20060318
lõpetame välismaa ära
150306
Ma põrkan täna vastu inimesi. Aga nad on ise selles süüdi. Mõnel on käeotsas liiga suured kilekotid, mõni jälle liigub nagu tigu. Ma tahan edasi jõuda, olla esimene eskalaatoril, joosta ülekäigurajal autode eest ära.
Tarantino esimeses suures filmis „Reservoir dogs“ on üks tüüp, keda kõik teised kardavad. Michael Madsen tantsib lõbusalt, ta on valmis politseiniku süütama. Aga ta lastakse maha. Kiired paugud ja palju lõugamist. Tapvalt karišmaatiline dialoog ja puuslikud tüübid. Tarantino küll kunagi Eestisse ei tule. Enne tuleb U2. Ja mis vahet seal oleks, kui Tarantino ka tuleks Eestisse. Ta ei anna kontserte.
Viimane teatrikülastus oli kiidetud kaasaegne näidend „Blaickbird“. Ühele parajas vanuses mehele tuleb noor armuke meenutama vanu aegu. Pedofiilid on pahad-pahad inimesed. Armuke ei lähe ära, nõuab meest endale ja lõpuks jookseb mehele autoparklasse järgi, tõmbab võtmed eest ja kukub nägu kriimustama. Mu kõrval istus vanamees, kelle kõht korises nagu kuskil puisniidul liiguks rohi. Vanamehel oli kogu aeg irve näol ja ta üritas mu küünarnuki käetoelt ära puselda. Ma pean alati istudes saama oma käsi tugedele toetada. Ma pusklesin vastu, ta pani käed kõhu peale risti. Rohkem ta ei üritanud. Ta leppis käetoe kaotusega. Ehheheheheheeee.
*
Vaatan oma toas kõrvaklapid peas filmi, kuulen järsku koputust uksele. Vabandav Diana, kel on plaan kummutist leida kingitus Barbadose sõpradele, kes varahommikul lahkuvad. Tädi sobrab kummutis ja muudkui vannub, ei ta leia seda mida vaja ja leiab igasugu muud huvitavat kola. Muidugi koos kommentaaridega, et mis see on ja huvitav mis selle karbi sees võiks olla ja kellelt küll see kaart on tulnud janiiedasi. Ma ei pahanda, et mul filmivaatamine hetkeks katki jäi, ma tean ka seda kogumist ja süsteemi „et kuhu ma nüüd selle asja panin“. Vanad inimesed koguvad asju. Mitte kunagi ei tea millal võib midagi vaja minna.
*
Ocean’s eleven. Pole filmil viga midagi. Nii ilusti kõlab see õigete stsenaristide dialoog. Klišee klišee otsa, aga that’s what it’s all about. Ka mina loon kunagi mõne visuaalse muinasjutu.
Mõnikord ma filme ei usu. Aga nad ongi ju filmid, neid ei peagi uskuma.
„If you haven’t read Dan Brown then where have you been?“ ja „Crime prevention is everyone’s business“ olid ka plakatisloganit, mis raudteejaamast meelde jäid.
160306
Käisin Morrisonis šokolaadi ostmas. Mida sa ikka muud välismaalt tood kui magusat. Ühe-naela poest ostsin ka paar kingitust. Natuke nagu naljakingitust.
Käisime viimast korda Rose Brufordi koolis. Õhtul kolasime mööda äärelinna tänavaid. Inimesi eriti ei kohanud.
170306
Uku ja Robert läksid veelkord linna. Londoniga hüvastijätma või nii. Mina ei oska. Ei inimestele ega linnadele head aega öelda. Ma panen lihtsalt minema. Jätan nagu midagi õhku ja samas olen ka tohutult vastik. Ma ei teagi, miks nii teen. Ma lihtsalt ei usu, et kunagi üldse midagi ära lõppeks.
Diana ja Dennis tegid meile täna hommikul selle „õige inglise prekföösti“. Bacon, eggs, sausages, toast, beans, tea, butter, jam. Verrrryyy nice. Kinkisime neile koerapildiga kaardi. Kirjutasime oma nimed külalisraamatusse.
Kuue tunni pärast tõuseb lennuk. Et lennata kaks tundi ajas edasi ja umbes kümme kraadi külmemaks.
*
Nad ummistavad vahekäiku. Ma ei saa aru, mis põied neil inglastel on. Käigu enne lennukisse tulekut vetsus ära. Ärahellitatud nagamannid.
Aga pealpool pilvi on täna ilus. Vaht on väikeste pragude ja mügarikega. Tiiva otsas põleb väike tuli justkui taskulamp. Inglise tädid tšekkisid mu aknaalusele istmele. Gatwicki lennujaamas said ärimehed Baileyse kokteile degusteerida. Mina olen ärimees. Lõhnapoe testerist tegin kohustusliku Hugo Bossi. Ainult huvitav miks mu kõrvaklapid taevas monos mängivad. Parem puhkab, vasem manustab Sigur Rossi. Tuttavaid kohtad juba enne eestimaad, Cristina töötab stjuardessina. Tervitusnaps juhheii.
Ma põrkan täna vastu inimesi. Aga nad on ise selles süüdi. Mõnel on käeotsas liiga suured kilekotid, mõni jälle liigub nagu tigu. Ma tahan edasi jõuda, olla esimene eskalaatoril, joosta ülekäigurajal autode eest ära.
Tarantino esimeses suures filmis „Reservoir dogs“ on üks tüüp, keda kõik teised kardavad. Michael Madsen tantsib lõbusalt, ta on valmis politseiniku süütama. Aga ta lastakse maha. Kiired paugud ja palju lõugamist. Tapvalt karišmaatiline dialoog ja puuslikud tüübid. Tarantino küll kunagi Eestisse ei tule. Enne tuleb U2. Ja mis vahet seal oleks, kui Tarantino ka tuleks Eestisse. Ta ei anna kontserte.
Viimane teatrikülastus oli kiidetud kaasaegne näidend „Blaickbird“. Ühele parajas vanuses mehele tuleb noor armuke meenutama vanu aegu. Pedofiilid on pahad-pahad inimesed. Armuke ei lähe ära, nõuab meest endale ja lõpuks jookseb mehele autoparklasse järgi, tõmbab võtmed eest ja kukub nägu kriimustama. Mu kõrval istus vanamees, kelle kõht korises nagu kuskil puisniidul liiguks rohi. Vanamehel oli kogu aeg irve näol ja ta üritas mu küünarnuki käetoelt ära puselda. Ma pean alati istudes saama oma käsi tugedele toetada. Ma pusklesin vastu, ta pani käed kõhu peale risti. Rohkem ta ei üritanud. Ta leppis käetoe kaotusega. Ehheheheheheeee.
*
Vaatan oma toas kõrvaklapid peas filmi, kuulen järsku koputust uksele. Vabandav Diana, kel on plaan kummutist leida kingitus Barbadose sõpradele, kes varahommikul lahkuvad. Tädi sobrab kummutis ja muudkui vannub, ei ta leia seda mida vaja ja leiab igasugu muud huvitavat kola. Muidugi koos kommentaaridega, et mis see on ja huvitav mis selle karbi sees võiks olla ja kellelt küll see kaart on tulnud janiiedasi. Ma ei pahanda, et mul filmivaatamine hetkeks katki jäi, ma tean ka seda kogumist ja süsteemi „et kuhu ma nüüd selle asja panin“. Vanad inimesed koguvad asju. Mitte kunagi ei tea millal võib midagi vaja minna.
*
Ocean’s eleven. Pole filmil viga midagi. Nii ilusti kõlab see õigete stsenaristide dialoog. Klišee klišee otsa, aga that’s what it’s all about. Ka mina loon kunagi mõne visuaalse muinasjutu.
Mõnikord ma filme ei usu. Aga nad ongi ju filmid, neid ei peagi uskuma.
„If you haven’t read Dan Brown then where have you been?“ ja „Crime prevention is everyone’s business“ olid ka plakatisloganit, mis raudteejaamast meelde jäid.
160306
Käisin Morrisonis šokolaadi ostmas. Mida sa ikka muud välismaalt tood kui magusat. Ühe-naela poest ostsin ka paar kingitust. Natuke nagu naljakingitust.
Käisime viimast korda Rose Brufordi koolis. Õhtul kolasime mööda äärelinna tänavaid. Inimesi eriti ei kohanud.
170306
Uku ja Robert läksid veelkord linna. Londoniga hüvastijätma või nii. Mina ei oska. Ei inimestele ega linnadele head aega öelda. Ma panen lihtsalt minema. Jätan nagu midagi õhku ja samas olen ka tohutult vastik. Ma ei teagi, miks nii teen. Ma lihtsalt ei usu, et kunagi üldse midagi ära lõppeks.
Diana ja Dennis tegid meile täna hommikul selle „õige inglise prekföösti“. Bacon, eggs, sausages, toast, beans, tea, butter, jam. Verrrryyy nice. Kinkisime neile koerapildiga kaardi. Kirjutasime oma nimed külalisraamatusse.
Kuue tunni pärast tõuseb lennuk. Et lennata kaks tundi ajas edasi ja umbes kümme kraadi külmemaks.
*
Nad ummistavad vahekäiku. Ma ei saa aru, mis põied neil inglastel on. Käigu enne lennukisse tulekut vetsus ära. Ärahellitatud nagamannid.
Aga pealpool pilvi on täna ilus. Vaht on väikeste pragude ja mügarikega. Tiiva otsas põleb väike tuli justkui taskulamp. Inglise tädid tšekkisid mu aknaalusele istmele. Gatwicki lennujaamas said ärimehed Baileyse kokteile degusteerida. Mina olen ärimees. Lõhnapoe testerist tegin kohustusliku Hugo Bossi. Ainult huvitav miks mu kõrvaklapid taevas monos mängivad. Parem puhkab, vasem manustab Sigur Rossi. Tuttavaid kohtad juba enne eestimaad, Cristina töötab stjuardessina. Tervitusnaps juhheii.
# posted by Mart : 00:14
