kunst pole elu

140306
Ja samas ma tean väga hästi, et päris mitmed inimesed igatsevad mind Eestis. Nad ootavad mind tagasi. Need, kes mind igatsevad, pole mu armukesed, osad neist pole isegi naissoost. Isegi natuke ootamatu on see, et ma midagi väärt olen. Ma päris täpselt ei tea, mis skaala järgi peaks inimesi mõõtma. Või jah…on-vist-ju-ka-võib-olla-tõenäoliselt-võiks-olla nii võimalik, et kõik inimesed mahuksid ühele skaalale. Aga siis oleks igav. Mõõtmised on võib-olla üldse mõttetud. Parem on tunda ja veelkord tunda. Esiteks tunda ses mõttes, et tunda inimest ja siis tunda, et milline see inimene on. Mul on tunne, et paljud tunnevad mind ja mina tunnen väheseid.

Kui ma läbi püksitasku tunnen, et telefon teeb kaks värinat, siis ma tean, et kohe algab „sõnumite ellujäämise võistlus“. Ma kustutan mälestused, et mahuks uut infot. Veel mahub. Üldjuhul informatiivset.

Sel hetkel, kui internetis tegelikult enam midagi teha ei ole võiks ju arvuti kinni panna. Aga ei. Otsime ikkagi midagi millega oma aega kulutada. Kes otsib, see leiab.

Jalutasime Margusega täna Londoni peal. Vaatasime torumütsidega valvureid. Pargis viskasime lindudele terve küpsise mitte puru. Tahtsime, et nad omavahel nagistaksid. Tol hetkel tundus see hirmus naljakas. Nüüd mõtlen, et teisi võitlemas näha on näotu.

Kohtume seal, kus on ruumi. Ma ei taha kellelegi tüli teha. Kohe päris ausalt ei taha. Võidelda ei taha ja selgitada ei jõua. Ja nii jääbki.