kunst pole elu

Indi-muusika vist ei ole seotud indiaanlastega. Ma käisin eile Von Krahlis kontserdil, lahkusin umbes tunni möödudes, ei jõudnudki ära näha Kausi kitarri mängimas. Ilusa nimega bänd Dreamfish läks laiali.

Ja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ on raamatusari. Samuti üks pubi Tallinnas. Hubane, vaikne ja enamus inimesed on seal korralikult riides. Sõpradega tehakse lõpmatuid lolli jutu tuure.

Mulle on jäänud Inglismaast külge võltsviisakus. Või siiras rahu. Kõikidele naistele üritan uksi avada. Proovin enda ümber märgata inimesi.

Lavakujunduse tunnis räägitakse ruumipoeetikast. Kujutleda on alati rohkem kui elada.

*

Lase mind palun läbi. Ma tahan kõigist mööda minna nii nagu ma mööduks postidest. Ei mingeid naeratusi ega ülbeid pilke. Ma tahan meelega kaua bussi oodata, jälgida bussipaviljoni lollakat reklaami…ma ei osta kunagi panasonicu uut televiisorit, milleks mulle see? Ma ei pea bussis istuma saama, aga ma vajutan oma peatuse lähenedes stopp nuppu. Siis bussijuht teab. Parem oleks, kui tema teab. Kodus ma pesen hambaid korralikult, aga kiiresti. Jõuliselt harjan igemeid, colgate tuup hakkab tühjaks saama. Mõtlen, et loen enne kui uinun. Aga ma ei jõua. Ma tahan pimedas mõelda, sukelduda unne. Loodan, et umbne tuba mind ei ärata. Pissil käisin ära, öösiti ma ei pissi.