kunst pole elu

130306
Jalutasin täna Thamesi mõlemal kaldal. Üks vene turist palus mult abi, et seebikarbiga Tower Bridge taustal pilti teha. Mina pildistan tavaliselt viltu, aga ma ei usu, et ta seda filmi Londonis ära ilmutab. Hiljem, Krasnodaris või Volgogradis, talle võib-olla ei meenugi, et kes see oli, kes temast selle viltuse kaadri salvestas.

Alati kui ma vett näen, siis meeldib mulle mõelda, et „ei tea kas siin kala ka on“. Thamesi vesi tundub must. Pole ma kohanud vanamehi, kes õngitseksid. Turistide peibutamiseks ankruse hiivatud suurele sõjalaevale ei tõstnud ma oma jalga, sest kuulsin kuidas pardal väikesed lapsed kisasasid. Muidu mulle väikeste laste hõiskamine meeldib, aga see ei sobinud rauast sõjaveterani tekile.

London asub Tallinnast sama kaugel kui varem oli Tartu. Homme veedab päeva siin Hispaaniasse palverännakule suunduv Margus. Kahe kuu jooksul juhtus mu vend paar korda Londonisse, korra käis Uku vend ja Maria emagi paar korda. Pluss veel igasugused muud tuttavad, keda Londonis oleme kohanud. Mitmed sõbralikud eestlased elavad lähedalasuvates linnades. Me oleme eestlastega Londonis kõvasti rohkem suhelnud kui inglaste või teiste rahvustega. Ma ei tea kas Eesti on ümberkolinud või eestlased järjekordselt asumisele saadetud, igatahes olen juba liiga vana, et hakata uskuma midagu muud kui seda, mis ma nüüd järgmises lõigus välja mõtlen…

Ma täpselt ei mäleta kui vana siis olin, kui ma aru sain, et Eesti on kõige tähtsam riik maailmas. See polnud uisapäisa tehtud otsus. Kõigepealt sain ma aru, et Eesti on kõige suurem riik maailmas. Veidi hiljem mõistsin, et kõik inimesed räägivad eesti keelt. Ma mäletan ühte algklassi loodusõpetuse tundi, seks ajaks olin ma selle teadmise juba omandanud. Õpetaja seisis tahvli ees, tema seljataga oli mingi lahtirullitud kaart rippuma asetatud. Õpetajal oli käes pikk kaardikepp. Ta kandis prille. Ta osutas kaardikepiga minu peale ja ma pidin püsti tõusma.
„Palun näidake kuskohas asub Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.“
„Kõik see ongi Eesti,“ vastasin kiiresti.
„Kuidas palun?“
„Kõik kokku ongi Eesti, minu vanaema elab all, natuke paremal pool Valga juures.“
„Vabandust, kas te ei saa aru?“
„Vabandage ikka, kas ma saan hinde ka?“
„Istuge kohale, tooge päevik.“
Ma viisin päeviku. Ta kirjutas punase vildikaga loetamatu märkuse ja hindeks kahe. Pärast astus tahvli juurde ja osutas kaardikepiga mingi roosa laigu ülemisse serva.
„Vabandust, ma ei saa päris täpselt aru, et kust läheb piir ,“ küsisin entusiastlikult. Mul on alati puudunud mõõdutunne. Võib-olla olin ma noorena veel kohatum, aga ma olen alati olnud nutikas.
„ Mis piir?“ ei mõistnud mind pedagoog. Ta oli hakanud taguma kaardikeppi vastu peopesa.
„Eesti piir. Mu vanaema maal rääkis, et Eesti piir Lätiga läheb kuskilt paksu metsa seest.“
„Minge ukse taha ja ärge enam tagasi tulge.“ lausus õpetaja ja hakkas nutma. Mina muutusin tõsiseks, sest mul tekkis kahtlus. Äkki ei lähegi Eesti ja Läti piir kuskilt metsa seest? Äkki Eestil ei olegi piire? Ma sel hetkel millegi pärast väga soovisin, et Eestil ikkagi oleks olemas piirid...ma olin tol ajal täiesti kindel, et isegi kosmosel on piirid ja kui kosmosel on piirid, siis on piirid ka maailma kõige suuremal riigil.

Nähtavasti ma eksisin.

*

Ja kui ma interneti pääsen, siis ma saan teada, et Lennart Meri on surnud. Tema jääb suureks meheks.