20060310

Pringels, võõras raha ja maailmapoliitika

090306
Meil olid olemas õlud ja Pringels. Olime eile õhtul relvastatud jalgpalli vaatamiseks. Real – Arsenal. Aga juhtus täiesti enneolematu asi. Ükski kanal ei näidanud ja tänasest metrooajalehest lugesin, et väravaid jäid löömata ja Arsenal sai esimese mängu tulemuse põhjal Meistrite Liiga poolfinaali. Vaata, et Poom nii veel suurt karikat oma pea kohab vibutada saa, kuigi ma ei tea kas varuvaruväravavahti on võimalik üldse miskit pidi koosseisu liikmeks arvestada. Henry talle trennis ikka peale lööb. Näiteks harjutab vasaku väliskülje vinti.

Hakkasime siis eile Uku ja Robertiga minu toas kaarte mängima, Bismarcki. Mina võitsin pikalt. Loodan, et see oli suur eksimus. Ma olen elus rohkem armastuse peal väljas. Aga Londonis müüdava purgiõlu Stella Artois osadel eksemplarid on Eesti pandimärk. See Onu-Raivo joonistatud noolega pudelikujutis ja selle keskel 0.50 EEK. Samas eestikeelset õlletarbimise juhendit purgil ei ole, nii et ei saa asi olla mõeldud Eesti turule. Võib-olla tahetakse näidata, et kuskil eksisteerbi üks uhke ökomaa, mis näitab teistele eeskuju. See oleks pettus ja lausvale.

Täna käisin hommikul koolis ja seal üks õrnalt homoseksuaalse kehahoiakuga mees tegi meile päris vahvaid füüsilisi harjutusi. Kui rivis jooksed ja siis korraga rivis ümber pöörad, siis paari sekundi pärast tunned mõnusat tuult.
Kui igaüks pidi valima mingi naljaka liikumisviisi, siis ma jooksin tagurpidi kolm minutit põlvetõstet. Ma ei väsinud väga ära. Pingutus on ilus ajaviide.

Royal Shapespeare Company etendus „As you like it“ oli täielik pask. Tulin poole pealt ära. Karaktereid polnud, nalja ei saanud, kõige vaadatavam oli suur puu, mis massiivselt keset lava ilutses. Teatris oma toolil ängi-une-kärsituse rüppes passides mõtlesin, et vahva oleks, kui tuleks lavale keegi mootorsaega ja langetaks selle metsailuduse. Siis oleksin tundnud end puudutatuna. Ma ei tea kas metsamehed paluvad igalt puult andeks. Sada aastat kasvamist, 20 sekundit tapmist.

*

„Excuse me…,“ hüüdsin ma. Ma karjusin päris kõvasti, sest muidu nad ei oleks kuulnud. Mul oli käes umbes 200 naela. Nad kuulsid, lihaseline mees tuli minu juurde, naeratas, võttis raha ja ütles hammaste vilkudes „Thanks“.
Tähendab Inglismaal on sularahaautomaadid sellised, et kõigepealt annavad sulle su kaardi tagasi ja siis mõne hetke pärast lipsab tellitud summa automaadi rahapilust välja. Üks mees ja üks naine olid enne mind pangaautomaadi järjekorras ja ju see naine ei teadnud seda süsteemi, ta sai oma kaardi automaadilt tagasi ja mõtles, et selle automaadiga asi ei toimi ja nad päris kiiresti hakkasid tänavanurga poole suunduma. Mina siis astusin pangaautomaadi juurde ja automaat annab mulle kohe raha. Hetkeks, jah muidugi ma tunnistan, mõtlesin ma, et mis oleks kui jätaks nüüd selle raha endale. Siis juba hüüdsin.

Nüüd üks filosoofiline küsimus. Et. Kas ma oleksin olnud varas, kui ma oleks raha tasku pistnud? Nähtavasti pangaautomaadi kaamera salvestas mu näolapi ja punase Che mütsi ja siis kui naine oleks avastanud, et tal on arvelt raha puudu, siis oleks pangaautomaadi historist selgunud, et see punase Che mütsiga tüüp kasutas mingit Hansapanga kaarti numbriga see ja see. Nad oleks saanud mu kätte ja ma oleks läinud rahvusvahelisse terroristite nimekirja.

Aga. Nüüd üks oleks. See võttis ikka päris kõvad sekundid kui nemad masina juurest eemaldusid ja ma ligi astusin, et kui nad oleksid näiteks nende sekundite jooksul jõudnud tõsta käe ja ärimeeste kombel hõisanud „Taxi!“ ja üks cab oleks peatunud ja nad sisse ja vupsti minekut ja mina just siis hoian käes juhuslikult omandatud raha. Ja tahan hakata ausa mehe kombel omanikku hüüdma, aga takso on juba kaugel…

Mis ma siis oleksin pidanud rahaga tegema? Läinud panka ja öelnud, et vaadake ma tõin teile ühe inimese raha, aga ma ei tea kes see inimene on, aga võib-olla hakkab ta varsti oma raha otsima ja võib-olla õnnestub teil siis see raha talle anda. Võib-olla oleks see naine alles kuu möödudes vaadanud oma konto ülevaadet, selle ajaga oleks pank selle minult saadud raha ammu sinna ülemisse sahtlisse lükanud.

Nagu me kõik teame on igas suures pangas hästi suured ülemised sahtlid. Tellerid pistavad sinna inimeste käest võetud raha ja rohkem seda raha ei näe mitte keegi mitte kunagi. See raha on nüüd kindlas kohas.

Igatahes. Hea, et sain jama kaelast ära. Praegu on kohe hea tunne, et päästsin kellegi teise jamast. Ma arvan, et igatpidi oleks mul endal jama kaelas olnud, kui ma poleks saanud seda raha kohe tagastada. Pangas seletamine oleks olnud päris naljakas ja aeganõudev. Kui raha endale oleks jätnud, siis ma praegu vist muretseks end roheliseks. Et kohe tuleb eriüksus ja tulistab Mukit, sest me hoiame padja all Suurbritannia kodanikult varastatud kapitali.

Meie saame ise hakkama. Ilma jamade ja rahata.

*
McDonaldsis istus üks paks must mees. Ta sõi mingit lasteeinet. Kõik ta sõrmed olid suuri sätendavaid sõrmuseid täis. Kui ta sai lõbusa karbikese tühjaks söödud, siis hakkas ta karbis olnud mänguasja kokku panema. Väga keskendunult pani. Minu arust oli see mingi mootorrattaga sõitev part. Mehel kael puudus, pea langes otse rinnale. Ma jõllitasin teda ja siis tema jõllitas mind ja siis ma rohkem enam ei jõllitanud, sest musta mehe pilk võib olla hirmuäratav. Kuigi ta oli hea südamega mees. Ma arvan. Samas võis ka olla sarimõrvar, kes sõi parasjagu lõunat, hommikuse ja pärastlõunase töö vahel.

*

Õhtul vaatasin telekast kuulsat dok-lavastusfilmi „The road to Guantanamo“. Üks moslemist mees läheb oktoobris 2001 Inglismaalt koos sõpradega Afganistani armastatud naist kosima. Osad kambast saavad surma, teised lõpetavad Guantanamo vangilaagris. Nad on täiesti tavalised mehed, neid piinatakse. Nelja aasta möödudes pärast pikki mõttetuid süüdistusi nad vabastatakse, sest võib-olla ameeriklased siiski eksisid. Et nad vist siiski ei ole terroristid, aga mine sa saatanat tea. Eelmise aasta suvel, ehk siis aastal 2005 õnnestus mehel siiski Afganistanis pruta ära võtta.

Mina sellest terrorismi asjast aru ei saa. Mul on siuke humaanse ristiinimese tunne. Et mina saan mõlemast poolest aru, aga kumbki pool teineteisest ei saa. Bush-Blair raiuvad oma tõde ja moslemid on kohustatud kinni pidama omast. Ma ei tea poliitikast palju, aga ma olen mures. Mulle on tunne, et maailmas elab palju rumalaid inimesi. Ja neile minu arust rumalatele inimestele tundub, et hoopis mina olen rumal janiiedasi janiiedasi…

Pringels ajab pussutama. Krõps või asi. Tahan Eestit, korralike toitumisharjumusi.

Comments:
muidugi saavad kristlased ja moslemid/islamid teineteisest aru, probleem on ju selles, et islamis on tsihaad ehk surm kõigile, kes ei usu. Seega, kui ise surra ei taha, tuleb teine maha lüüa
 
mart! sa sööd seal rämpsu ju. ma tahan, et sa tagasi tuled nüüd. ma tahan jutustada ja kiruda ja kõndida ja ma tahan neimarisse pinginaabrit! nädala pärasteni, Notsu ja mina.
 
ristiusk on suurim mõrvar läbi aegade üldse ja tekitanud jube palju paksu pahandust ja bushi(kes on teatanud, et ta ei taha näha valges majas töötamas kedagi, kes pühaba kirikus ei käi) suuremeeleline demokraatia toomine pole tegelikult üldse suuremeeline ja ajendatud ideest, et tekitame maailmas juurde demokraatiad, sest demokraatiad oma vahel ei sõdi, vaid hullude kristlaste sallimatusest ja ahnusest ning valge paksu lolli ameeriklase soovist nii USA riigi eelarve pankrotistada ning hegemoni staatust kinnistada.

guess what. kaua see enam nii edasi ei saa minna.
 
ühesõnaga. muidugi saab vastu tatti kui minna teise liivakasti pissile.
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?