kunst pole elu

Ma ei kuula enam inimesi. Kogu aeg tahan endast rääkida. See on teistele koormav.

*

Täna hommikul ei näinudki ma Arvo Pärti. Eile hommikul nägin teda Toompea vene kirikust väljumas, üleeile kohtasin teda Von Krahli juures. Tema saab rahulikult liikuda omas maailmas, teda ei tunne keegi ja ma olen tema üle uhke.

*

Täna hommikuses tantsutunnis hakkasime Martiniga lihtsalt naerma. Mida teevad täisjõus mehed neljapäeva hommikul kella üheksa paiku? Tantsivad teineteisega paaris mingit kahtlast tantsu. Selle asemel, et tegeleda millegi olulisega ja raha teenida. Selles naerus oli nii irooniat, nalja kui nukrust.

Miks ma ei käi kõiki Linnateatri „peab vaatama“ lavastusi nautimas? Sest ma oskan ise oma emotsioone piisavalt hästi ellu äratada. Ma ei jõua mõnu tunda omavahel emotsioneerivatest näitlejatest.
Ja tegelikult ma ei viitsi kassatädidega võidelda. Ma ei taha suhelda inimestega, kes tunnevad, et neil on mingi õigus või võim teiste inimeste üle.
Tavalise inimesena on teatris hea käia. Ostad pileti ja tunned kulutatud raha üle rõõmu. Raha eest naudid alati. Ootad elamust ja ennast me ei peta.
Kui tuleb lihtsalt kätte, siis on halb. Elus ei tohiks midagi lihtsalt kätte tulla. Ei teatripilet ega elutööpreemia.

Tuljakut võib tantsida kuidas iganes.

*

Maja taga on suur suur lomp. Lained puuduvad, purjekad jääva tulemata. Aga sellele lombile ei moodustu enam jääkirmet. Lomp lubas, et nüüd ta viib küll asja lõpuni.